Probleemi vältimine

Täna võib isegi midagi lahedat juhtuda, kuigi vihm on nõme. Esiteks sellepärast, et ta üldse eksisteerib täna sellisel kujul ja teiseks sellepärast, et ma just mõrvasin oma sõrme vihma tarbeks katkist vihmavarju putitades. Aga tõenäoliselt õhtu edenedes osutuvad need veel pisitillukesteks probleemikesteks. Tegelikult lubas Minividin mind oma (endise meie) ülistiilse dokumendikoti taskusse toppida ja koos minuga produtseerida uus suurepärane isiklik maailmarekord kiirhääletamises. Väga šeff.
Ja kuigi viimasel ajal on mu aju kaotanud kontakti terve mõistusega seoses sellega, et ma isegi usun tõsimeelselt kõiki ettekäändeid, mis ma leian, et vaid bioloogia studeerimisest pääseda, olen siiski seda trippi väärt, kuna täna möödus küll läbi higi ja pisarate lausa 60 lehekülge eluteadust. Ai ruul. Nõndaks ootame ja vaatame, mis meid ootab mõlemas distantsi otsas. Tegelikult on see vähemalt osaliselt siiski teada.

Finaal

Aga täna tabasin küll suve lõhna ära. See juhtus ka ainult selle tõttu, et teatavatel põhjustel pidin nina korraks välja pistma. Aga lõhn oli õige. Pärast-vihma-tolmutu-pilves-aga-soe lõhn. Kahtlane, muutun vist inglaseks, ainult ilma-teema. Või võib põhjuseks olla ka lebo-periood, kes teab. Või mõjub, muidugi ainult väga kaudselt, see, et bioloogiliste tõdede omandamise asemel muudkui jahun millest iganes, k.a ilmast. Ka võib olla.
Ja Juust-juust, sinu passirallist tulenenud ajutine invaliidsus hakkab ka juba taanduma. Kuigi see ei anna sulle muidugi mitte mingit õigustust. Aga oled märganud, et nõmedatest asjadest jäävad ainult head mälestused. Niisiis edasi, kommimaitseline leib, plaastrid, linnahääletamine, kurjad turvad ja sinu uskumatult mahukas kott. Teinekordki.

Vihmab.

Mõnusalt sügisene, eriti kuna vahtrad on punased. Tundub kuidagi võimatu, et nüüd pärast sellist hallust tuleb ka veel kuiva liiva ja sipelgate aeg. Aga võib-olla just nii saabki aru, kui hea see kuiv liiv on. Hetkel on vihm aga küll kõige haigem asi üldse, kuna neljakümneaastase staažiga kurepesa muutus tõenäoliselt veest liiga raskeks ja kukkus koos alles koorumata kurepojukestega katuselt alla. Ja see aasta üle pika aja oli neil veel kõik nii ilusti läinud. Ajab ju kurjaks küll.
Leevendab ainult mahe sabin, vaikne džäss ja mõnusalt auravad saiad.

(Õel) pühendus kooliskäijatele

Teile, mu kallid, tuletan heldusega meelde, mis tunne on hommikul/päeval ärgata omal tahtel just hetkel, kus päike oma vägivaldse valgusega isegi läbi paksude kardinate vajub, süüa hommikust rahus ja nii mitu korda mäludes, kui hambad vajalikuks peavad, rahulikult oodata, kuni kohv natuke jahtub (leebo kuss), et ei peaks oma keelt uuesti ära kõrvetama, lugeda leht kasvõi lõpuni läbi, sest aega selleks ju on, nautida vaikust või just valju muusikat, kuna naabrid, vaesekesed, on tööl, leida raamat, mida oled pikka aega tahtnud kätte võtta ja see läbi lugeda, minna välja, kus pole väikseid tüütuid jõnglasi, kuna ka neil lasub "kahjuks" koolikohustus ja veel ....................................hea tunne on see :)

Linnud ja eksamid .. kes neil enam vahet teeb

Täna enne inglise keele eksamit rahuneda üritades ja sellega end vaid rohkem närvi ajades juhtusin Toomemäele. Jalutades seal oli kõik vaikne ja rahulik, mõned koerajalutajad, tennisemängijad, vaateimetlejad ja pudelikorjajad vaid. Kui siis järsku ajalooarhiivi juures kuulsin hoiatavat kraaksatust. Vaatasin üles ja nägin kümneid suuri liikumatuid tutsakaid puude otsas ja ja paar korda rohkem närviliselt siblivaid tutsakaid seal samas. Kuna see oli ainus tee minemiseks, üritasin sealt ikka, pea maas, läbi hiilida. Kus siis läks kisaks. Linnud arvasid vist, et ma olen mingi tõenäoline munavarastaja huligaan. Silme ees kihutasid pildid Hitchcocki filmis äranokitud inimestest ja kõrvad kuulsid vaid kriiskavat kisa. Lõpuks sain majade kaitsva selja taha ja otsustasin, et siinkandis ma niipea jälle üksi ei patseeri. (ja see filmimeisterdaja tuleks kohtusse kaevata nõrganärvilistele inimestele rabanduste ja õudusunenägude tekitamise eest)
Kas siis see või miski muu lühiühendus mu sogases peas põhjustas eksami ajal lühiajalist teadvusekaotust, või vähemalt jäi selline mulje, kuna mul jäi vist ainukesena ajast tõsiselt napiks ja viimased read jooksid juba üsnagi sirge joonena paberile. Eks siis kunagi paistab.