Täna enne inglise keele eksamit rahuneda üritades ja sellega end vaid rohkem närvi ajades juhtusin Toomemäele. Jalutades seal oli kõik vaikne ja rahulik, mõned koerajalutajad, tennisemängijad, vaateimetlejad ja pudelikorjajad vaid. Kui siis järsku ajalooarhiivi juures kuulsin hoiatavat kraaksatust. Vaatasin üles ja nägin kümneid suuri liikumatuid tutsakaid puude otsas ja ja paar korda rohkem närviliselt siblivaid tutsakaid seal samas. Kuna see oli ainus tee minemiseks, üritasin sealt ikka, pea maas, läbi hiilida. Kus siis läks kisaks. Linnud arvasid vist, et ma olen mingi tõenäoline munavarastaja huligaan. Silme ees kihutasid pildid Hitchcocki filmis äranokitud inimestest ja kõrvad kuulsid vaid kriiskavat kisa. Lõpuks sain majade kaitsva selja taha ja otsustasin, et siinkandis ma niipea jälle üksi ei patseeri. (ja see filmimeisterdaja tuleks kohtusse kaevata nõrganärvilistele inimestele rabanduste ja õudusunenägude tekitamise eest)
Kas siis see või miski muu lühiühendus mu sogases peas põhjustas eksami ajal lühiajalist teadvusekaotust, või vähemalt jäi selline mulje, kuna mul jäi vist ainukesena ajast tõsiselt napiks ja viimased read jooksid juba üsnagi sirge joonena paberile. Eks siis kunagi paistab.
2 comments:
One bloody mary.. porfafoore!
i totally agree with you
Post a Comment