Päev, mil ma panniga vastu pead sain.

Minu versioon juhtunust:
Oli kena nädal. Kiire. Selles nädalas oli kõike palju. Ainus, mida veidi vähe sai, oli magamine. Ehk siis inimlik ohverdumine lõbule. Lõunamaisele lõbule ja ohtra sidruniga ülekallatud lõbule. Aga jõudis reede. Ilus reede oma udu ja kerge vihmaga. Järgisin Marini kutset ja tormasin saviseid näppe vastu pükse pühkides koolist minema tema seitset kotti tassima. Tegelikult oli ta nendega juba enam-vähem hakkama saanud, võimekas nagu ta on. Algsed bussiplaanid lendasid avarustesse (miks keegi kell 2 päeval koolis pole või tööd ei tee, ma ei saa aru) "lendasime ülehelikiirusel" Priidu sauna meenutavasse koduasutusse, kus me lihtsalt voolasime mööda toa horisontaalpindu laiali, niikauaks siis, kui saabus aeg oma jäsemed kokku korjata ja uuesti külma ja halastamatusse maailma söösta. Saabus buss. Meeldiv. Bussijuht oli tuttav. Natuke. Meie esirea vip-kohad olid mõneti hõivatud, niisiis tuli pool oma haledast olemusest suuuuuuuure naise kõrvale suruda. Ma ei tea, kas tema pidevad ohked, mõminad ja katsed demonstratiivselt oma tohutut kotti kergitada olid minu kohalolekust põhjustatud või mitte. Igatahes mina "magasin". Kurvides andis mu metsik unevajadus küll tsentrifugaaljõule kergelt alla ja sundis mind paaniliselt millegi stabiilse järgi haarama. Mingi aja pärast (mis oli tõesti igavik, kuna mõnesekundilised uned ja pärispimedus väljas teevad teoks võimatu ja venitavad paarkümmend minutit sajandiks) halastas keegi ja vabastas paar vaba istet, kuhu ma siis suure naise lepliku ja samas imestunud pilgu all põrkusin. Siis algas aga lõuna-Eesti. Noh, need lugematud kõhukõdid ja gravitatsiooni kümnekordistumised kiire vaheldumisega, mis muidugi minu "ülimalt" erksale ja kergele olekule midagi meeldivat ei lisanud. Lõpuks saime siiski sellest kiire transpordi vahendist väljutud, seisime, külmetasime ja imestasime, et kuidas need otepäälased tõesti nii kiirelt on omale betoonist bussiputka on kergitanud. Kummardusin just ja hakkasin oma saapapaela siduma, kui see juhtuski. Kuulsin järsku kõlavat metalli löögi häält ja hetk hiljem saabus tunne nagu oleks ma panniga vastu pead saanud. Aa, nojah, saingi. (Ju olin ma seda siis norinud.) Paar järgnevat minutit vahtisin kohtlase näoga ringi ja kõkutasin lollakalt. Kuulsin vaid Leeboka arusaamatut mulinat segamini kõigi kolme krampliku naeruga. Igatahes oli see vähemalt meeldejääv kogemus. Taksos kuulasime tänapäeva eesti muusika tähthitte a´la "Meri on siiiiiiinniiiine. Päike on kooooolllaneee." Kohapeal alustasime metsiku kiirusega söögitegemist. Kiirus sellepärast, et jube külm oli ja metsikult sellepärast, et Leebokaga kokkamine pole kunagi vaid kokkamine, vaid tõsine maadlusring, kus allaandmine ei loe. Metsikule kiirusele peaks siiski veel lisama kohutava kakofoonia, sest kui parasjagu midagi hakkida pole, tuleb ju ilmtingimata laulma hakata ja seda nii valjult ja valesti kui võib. Igatahes möödus kõik siiski enam-vähem õnnelikult, söök sai valmis, järjepanu tulid sünnipäevalised, õnnesoovid, laua katmine ja siis tipphetk: kõige suure vaevaga tehtu hävitamine söömisorganite abil. Paradiis. Kõik järgnev möödus täiskõhu uimas: eestlastele kohased temperamentsed seltskonnamängud, mis kõrvaltvaatajale tõelist peamurdmist ja naerukrampe põhjustasid, olelemine, öine selge tähistaeva ja kahaneva kuu neljanda päeva all sooritatud jalutuskäik (jällegi pideva muusikalihittide väga halvasti esitatud varantide saatel) ja veel olelemist. Sõda magamiskohtade üle ja lõpuks see kauaoodatud tegevus - magamine. Nädala tipphetk indeed. Järgmine päev pärast uneuima bussis algas kooliülesanne ehk siis Minividina toidukilesse mässimine ja teda poolpaljalt mööda Tartut vedamine. Linnatripp lõppes Kuustes kuuma kakao ja õuntega. (siinkohas arusaamatus ja tohutult tänulik hämming selle üle, et kuidas Minni ja Taavi seda jama minuga kaasa viitsivad teha)

Ja ma mõtlesin ja ma mõtlesin. Just viimaste nädalate tegemiste, rääkimiste, olemiste, lugemiste ja mõtete kontsentraatide kogumikus, mis tõenäoliselt panni ja pea kokkupõrkes oma olemuse avaldas. Mõtlesin, et ma armastan nii paljut ja paljusid. (Ja ei kuula neid, kes ütlevad et kõige armastamine lörtsib sõna tähenduse ja ilu. Ma ei saa öelda: meeldib, jumaldab, austab, igatseb. Need pole üksinda piisavalt öeldud ja miks peaks ma ütlema neli sõna ühe ja kõike hõlmava asemel.) Ja ma armastan neid, kes mul on, kes minuga on. Ja ma mõtlesin ja ma mõtlesin, et miks nad minuga ongi, sest mul pole neile ju midagi pakkuda ja ma polegi neile midagi andnud ja just sellepärast ma neid armastangi, et nad mul on ja nad minuga on. Ja ma armastan neid, keda peab, tohib ja võib ja neid, keda ei peaks, ei tohiks ja kes seda ei vääriks. Ma armastan neid, kes minuga räägivad sellest, millest tahavad (olgugi kuitahes Lõunamaised või sidrunised), kes tulevad vastu ja kallistavad, isegi kui selleks põhjust pole, kes oma mõtetes vahel ka mind meenutavad, kes Tere! ütlevad ja juba kaugelt naeratavad. Ja ikkagi ei saa sellest keegi kunagi teada, sest salaja kuulan ma neid, kes ütlevad, et sõna pidev kasutamine lörtsib sõna ära ja ei ütlegi. Võib-olla teavad vaid need, kes seda siin praegu loevad ja aru saavad.
Ja ma võin kinnitada, et nad saavad õigesti aru.