Huu ..talv, talv

Täna avastasin, et ma pole sellel kooliaastal, ehk siis kolm nädalat, just eriti tubli kooliskäija olnud. Kõik tegemised neljapäeviti ja reedeti on minu jaoks müstika. Mis toimub?

´Homme mina muudan ennast paremaks.
Ma võtan ennast kokku ja hakkan hirmus heaks.
Ma loodan, et mu headus püsib päev või kaks.´

Sellised lõbusad lood olid meil Soomes. Näed, Leebokas maadleb oma pedaalidega ja ei jutusta. Igatahes oli kõigil lõbus. Retroga.

´No mis mind suudlema küll sundis? Miks uskuma su mõtt-tt-tetera jäin?´ Oja Pets on ikka niiii mesine mees (:
´Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha. Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks. Päike on erakordselt ere. Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt. Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista. Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda. Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks. ´

Ja kuna tänapäeval on varaste seas millegipärast popid pannid ja kõlarijuhtmed ning majas muusikat polnud, pidi ennast selle asemel väljas külma käes siniseks sõitma. Õnnestus suht mitmekümneprotsendiliselt. Leebokal küll vist mitte. Hiljem avastasin, et kokkupõrkest ühe lauatajast eesti noormehega oli minu pepp allahinnatud ehk siis moodustasid punased ja sinised verevalumid sealkandis kauni protsendimärgi (mis nüüdseks on küll ühtlaselt siniseks valgunud). Kõigi ülejäänud suurejooneliste sinikate ja kogukerevalude kõrval.
Vahepeal tekkis juba tunne, et miski on korrast ära, kui midagi korrast ära pole. Seega pidime ise midagi ära ajama. Näiteks värskelt silutud suusateed ära kündma, pimedas metsas paanikat tekitama, sest me olime ju välismaailmast "igatepidi ära lõigatud" ja nägema igas möödasõitjas potentsiaalset sarimõrtukat. Ei no, hea ju.

Siis eile avasime edukalt. Saime avatud ka. Lausa oli inimesi ja puha. Ja neid inimesi, kes küsivad raskeid asju. Möh, mis mina, väike töllerdis, neile ikka rääkida oskan? Anyhow, aftekas oli Zavvis nagu ikka. Seal avastasime me selliseid asju, mis keegi kunagi varem ei teadnud. Näiteks, mis on need asjad, millest kõigile alati teatud kõrgusele kintsu peale sinikad tekivad. Ja et seal on kettidest ja stuffist trummimängija. Ja et meid FILMITAKSE!! seal alati. Kõik tänu esmaspäevasele heale nähtavusele selles asutuses.

Well, I'll be back. As always.

´Aga hommikul neljal käel mängijaid
ikka jälgid sa kaaneta küünik.´