Amööbikute sabaotsingud jätkuvad

No saa siis nüüd aru, kust imekohast need ninanokkijad välja kargasid. Siiani polnud nagu tähelegi pannud. Ja korraga on kõik neid täis: tänavad, Armani poed, R-kioskid, kainerid, arestimajad, politsei kaubikud, televisoon ja muu meedia. Müstika. Selline tunne, et nad keksisid üksteise järel kuulsaima metallmehikese alt välja. Nagu hatifnatid. Ja nüüd siis röögivad ja laamendavad, endal silmad punaseks joodud kogu sellest vedelast kraamist, mida nii graatsiliselt ja väärikalt neljapäeva öösel poodidest varutud. Ega jah, peab kiiresti ikka kallihinnalise kraami ära tarbima, kes teab, järgmine öö võib juba rootsi kardinate taga olla. Vaesekesed, milline stabiilsuse puudumine. Täitsa hale meel kohe, viiks neile konserve ja wc-paberit, patsutaks pead ka. Kukununnud, nende identiteet võeti politsei valve alla ja nüüd ei oska nad enam muud peale hakata, kui meeltesegaduses ringi joosta ja Aljošat taga otsida.

Koolinädal möödus see-eest ... öö .. värviliselt. Kes hakkas topelt nägema, kellel läksid silmad kõõrdi, kellel lõi pintslikätte kramp ja kes pakkus oma hullumeelses värvieufoorias välja: Kuulge, tsikid, hakkame tablette võtma! No juhtub. Kolmapäev oli näiteks ülimalt tegus päev. Siis saime teada, et meid vajatakse odava/orja tööjõuna ERMi näitusi üles panema. No mis sest, et me olime kõik päevad kuni reedeni paanilist tööd täis kavandanud. Tudengil on ju alati aega. Not. Tulenevalt sellest vedasime end siis ERMi ja hakkasime asjatama. Samal ajal, kui õppejõud pläkutasid ja looderdasid, sest tööjõud oli ometigi olemas. Töövärk venis kohutavalt ja lõpuks pidingi oma kodinad kaenlasse haarama ja Toomkirikusse kablutama. Ööh, rõve. Seal toimus MTÜ TÜS kontsert, mis oli päris kobe ja isegi mõni inimene oli end suvatsenud kohale tarida. Pärast musitseerimist oli jälle kiirekiire, aga muidugi taheti just siis teha koorist esinduspilti ja ega siis kolm korda! sünnipäevalaulu laulmata ei saa ju üldse midagi teha. Nii me siis veeresime Leebokaga Genialistide klubisse. Seal oli Mari. Ja mõned veel. Kes tegid vägaväga muhedat muusikat. Oeh. See oli tõesti niinii ... Muusikaline õhtupoolik jätkus Kassitoomel kohustusliku Öölaulupeoga. Ja see oli jälle niinii... Kahjuks oli proportsionaalselt mõttetuid ump-tsasaa süldilaule rohkem, aga lõppes asi ikkagi patriootiliselt. Ja rahvast, seda oli palju. Hääl sai küll suhteliselt ära lauldud. Pärast kogusime vaikselt vägesid, et midagi peale hakata. Pirol oodates (ja muidugi lauldes) ujusid kohe mingid ossid kohale ja juba tuli tüüpiline küsimus: Õu, mis teete? Teada saades, et harrastame parajasti mägironimist ja supikeetmist, lõid nad hetkeks kahtlema, kas pole äkki mingite hullumeelsete otsa sattunud. Päris ära ehmatasid vaesekesed aga siis, kui Maarja oma tohutus ossipeletamisväes peale lendas. Otseses mõttes. Suundusime siis väikeste viivitustega Johnny Deppi poole, kuigi mõni mees üritas terve õhtu mind paaniliselt ct-sse sebida. No kurja. Depp ei imponeerinud eriti ja pärast mõningat molutamist uimerdasime ikkagi kodu poole. Niiviisi. Järgmine aktiivne päev saabus reedel, kui Imps meie saatuse üle otsustas. Hommikul raadiost ja netist uudiseid kuuldes tuli küll juba väike hirm peale, et mis mõtte, sõda on lahti. Kuidagi väga järsku sadas see info peale. Enne hindamist oli mõningane paanikaosakond viimase hetke tööde suhtes. Aga asi laabus suht kenasti ja hinne tuli samuti suht muhe. Et enne õhtusi üritusi aega veeta, käisime jälle Theaga ERMis näitust kaemas, aga kui seal suurt midagi ei toimunud, mõtlesime, et võib-olla sööks ka vahelduse mõttes natuke. Pudingut. Hea oli. Ja Thea rotu-Matu kurjam hammustas mu püksid katki. Pirole jõudes ootas meid juba seltskond ees, mõned vanad, mõned uued. Kena oli. Janariga tema traktorit otsima minnes vaatasime, et oi kurja, tumedates riietes rahvas koguneb ja miskit on toimumas. Nägime, et neil on mingi plakat ka. Läheks siis vaikselt-vaikselt ringiga ja vaataks, mis seal kirjas on, ehk ei saa peksa. Plakat oli. Musta värvi oli. Ja kiri oli. Valgega: Ööorienteerumine :D Suht naerukrampides saime sealt minema. Diskussioonid toimusid veel, et miks ainult naised peavad mudamaadlema ja mismõttes naised ei joo õlut. Hiljem ujusid Leebokas ja Kristin ka kohale. Nad olid öö.. rõõmsas tujus. Leebokas räägib kindlasti heameelega üksikasjadest :D Lõpuks maabusime rahvaga Thea juurde. Seal jälgisime kõigilt meediakanalitelt uudiseid, saime väga häid otsereportaaže Janari sõpradelt ja vajusime kõik lõpuks põrandale magama. (Parim huumor oli, kui näitas rahulikus rivis seisvaid politseinikke ja seal ees räuskavaid mudilasi. Üks vanem tolkam tuias siis politseirea ette ja muudkui kisas, et mina maksan 40 aastat sellele riigile makse ja nemad tahavad mind nüüd ära tappa. Ega see tundus jah suht julma tapmise moodi seal. Siis järgmine kord teate, et kui ma jälle seisan kuskil uimaselt, siis ma suure tõenäosusega üritan teid tappa parajasti.) See oli kuidagi väga öise vahtkonna sarnane, kus siis rindeuudiseid jälgitakse. Suht kole. Üldiselt olen ma tohutult uhke selle üle, et enamik eestlasi siiski väga kainelt mõtleb ja saab aru, millise plässi mulje need kakerdavad jobud endast niiviisi jätavad. Eesmärk mai äss. Aga kurjaks ajab ikka küll.

Aga täna tuli Priit tagasi. Ujus vaikselt selja taha ja koputas õlale. Hih. Ja vaatas põhjamaises kliimas Karsummi hullukesi moos meiega.
Ja homme tuleb volber. See aasta tõotab olla väga teisiti, mitmes mõttes.

*ausalt öeldes, ma ei tea, kas te , kallid, üldse viitsite seda möla lugeda. ja noh, kui ei viitsigi, siis täidavad need postid veel vähemalt ülesannet, mida minu mälu ei suuda.

Sassissussis

Viimane nädalavahetus on möödunud eelsessi tähe all. Juba käibki see armas hilisõhtune nokitsemine ja kofeiinilaksu all olles erakordsete jaburuste tegemine. Mis siis, et kuri koristaja-tätskin minuga täna õiendas, et kõik on värviplöga täis ja mis siis, et veel kurjem valvur-tätskin meid enne ühteteist koolist minema kihutab. Siiski on muhe. Ja höö .. muhe (:

Täna juhtusime aasta jooksul kogunenud tekstiilipilte vaatama. Seal oli ikka igasugust .. jah. Aga nunnukad olid meie esimesed pildid meie esimeselt Tlna-tripilt, meie esimeselt sünnipäevalt, meie esimeselt peolt, meie esimeselt hindamiselt... Kõik olid sellised .. noored. Ja teistmoodi. Ning nostalgia tuli vuhinaga.

Sellel pildil on vastlapäev, kesiganes veel aru ei saanud. Totrad tekstiilid on end just arutuks kihutanud ja siblivad nüüd kõik Kassitoome põhjast eri suundadesse. Hih(:

Want you to know

Klikkige siin nähtamatul lingil, palun. You are the the best thing that I've ever had.

Nüüdseks olen ma järeldusele jõudnud, et põhjus, miks ma tihtipeale nii udu olen, on korduvad tugevad löögid pähe. Ja tõenäoliselt see ilma tagajärjeta ei jää. Meeldejäävamad seigad:

1) Kunagi võib-olla nelja-aastasena kukkusin maja taga vaibakloppimis/turnimispuude pealt pea peale maha. Ei kujuta ette, miks. Võib-olla oli põhjuseks see, et vahetult enne kutsuti mind tuppa lastesaadet vaatama. Omamoodi protest? Või hoopis liigne kiirustamine?

2) Natuke vanemas eas, hmm, seitsme-aastasena ehk. Issi võttis mind kukile ja läks trepist alla keldrisse, kus ma siis oma enneolematus pikkuses lõin paksust karastatud klaasist ovaalse lambi peaga puruks. Ja see klaas oli tõesti paks.

3) Sellele korrale olete, kallid lugejad, juba jõudnud kaasa elada. Juhtumiks siis kord, kus Leebokas vaid suurest armastusest mulle panniga pähe lõi. Kusjuures, me tõesti ei vihka üksteist, isegi kui see mõnikord nii tundub.

4) Ja viimaseks meeldejäänud (võib-olla on neid rohkemgi, kuid lihtsalt suurte põrutuste tulemusena mu peakolust välja uhutud) sündmuseks selle kolmapäeva hilisõhtu, kui hoogsal sammul Kompanii tänaval punktist A punkti B tõtates konkreetselt vastu posti kõndisin. Korralik muhk otsaesisel annab tänagi veel tunda.

Nii et teinekord mu kohtlase oleku üle pahaseks saades meenutage neid juhtumeid ning anteksii.

See viimane kesknädal (mitte populaarne ajaleheväljaanne, vaid seekord tõesti nädala keskkoht) oli üldse natuke müstiline. Ma ei loe ülessegi sinikaid imelikes kohtades ja eriti iba jutte ja käimisi, vaid jõuan kohe veidrate uneskõndimiste juurde. Nimelt seda ma harrastan. See on nagu telkus nähtud Hansa varakindlustuse reklaam, kus näidatakse sündmuse eel- ja järellugu, kuid mis vahepeal jutub, võib vaid oletada. Natuke hirmus on ka. Ei tahaks nagu eriti kuskile uskumatusse kohta kõndida või telefoniga rääkida, ise sealjuures mitte eriti teadvusel olles. Öh.

Aga no igatahes, Piro-hooaeg võib täie hooga alata. Ööd on soojad, enam-vähem. Kuigi nohu kergelt kimbutab ja eile teatris ajas kratsiv kurk pisarad silma ja külmavärinad selga. Etenduse osana mängitud ovatsioonid tekitasid kohutavat hirmu. Miks?

Siiski, olukord võib vaid paremaks minna.

Kui tihti te üksteist näete?

Niimoodi küsiti meilt Oskariga, kui me terve õhtu vaid üksteise sabas ringiliikumist harrastasime. Ajas naerma küll alguses ja siis tuli hea tunne. Tunne, nagu oleks lõpuks suureks kasvanud. Mingis mõttes. Välja neist õelatest kiusamistest ja vastikutest kaklustest. Või siis mitte päris välja, sest mingi aja pärast tuleb kuskilt ikka kuri märkus või parastav naer. Aga enam see ei häiri. Sest me ei saa parata, või nii me vähemalt ütleme. Ja ju siis ongi hea, et pole virsikuvärvi imalust või külma viisakust, vaid selle asemel sarkastilised naljad.

Ja samamoodi on sõpradega. Need, kes on päris ja omad, teavad küll ja saavad aru. Sellisena ma olen. Need, kes ei tea, näevad lahjendatud varianti koos viisaka seltskondliku ninnunännuga. Ja need, kes teavad, saavad kontsentraati koos siira ninnunännusiirupiga.

Kolmapäeval laulsime ja tantsisime või pläkutasime lõpmatuseni selle teise asemel. Neljapäeval õnnestus vihma/lörtsi/milleiganes-külma-ja-jäätunu kiuste Indigolaste kontserdile minna. Nad olid küllaltki nunnud. Palju annab muidugi alati juurde G.klubi muhe soojus patjade ja pehme valgusega. Hiljem Leeboga linna peal ringi tuiates kohtasime Marini ja Taaark!aga lausa kolm korda ja täiesti juhuslikult. Viimane kord muidugi Zavis. (Ja Marin, Leebo läks täitsa omal jalal koju. Ta muretses, et sa võisid teistmoodi arvata (: ) Statoilis, kuhu viivad alati kõik öised teed, õnnestus mul muidugi end rämedalt häbistada. Oi, kole. Aga vähemalt saime eelnevatele esinejatele öelda, mis me kontserdist arvasime ja seda, et nad kindlasti-kindlasti Kassi-laulu edasi teeksid. Ja 5.aprillil möödus ka esimene öine traditsiooniline kojukõnd koos kohutava laulu ja kõhuvaluga. (Teadmiseks, et laulame me alati kohutavalt ning kõht valutas kurat teab mille pärast ning seega olime me ka täiesti selge teadvuse juures.)

Aga vaat just niimoodi, nagu sel varakevadel tehtud pildil, hammustab päike nüüd ka puid. Ja maju ja koeri ja tuules kuivavat pesu. Ükspuha, kui kõvasti tuul neid ka temast eemale puhuda ei üritaks. Ta saab nad kõik lõpuks kätte ja soojendab talve külma neist välja. Küll ta jõuab, aega on.

Mei

ma olen sucker. ilusate jaapani ja hiina filmide jaoks.

Glämm-plänn

HOIATUS! Tantsimine võib kahjustada teie tervist.

Alustaks algusest ehk reede õhtupoolikust. Ilm oli soe ja sundis vägivaldselt välja minema. Ei tea ainult, mis teha. Õhtu pakkus mitmesuguseid võimalusi: Leebokalt agronoomilis-antropoloogiline film, Minnukalt reggae-õhtu Sviidis, Eestimaalt temaatiline õhtu ct-s, kursatsikkidelt Tartu kuulsaim tehas ja koolivendadelt lõke Emajõe ääres. Kaalumisprotsessi tulemusel suundusin siiski tsikkidele külla. Enne pidin Oskari juures käima, et ta ikka Tlna-sõidust teadlik oleks. Väike takistus oli see, et ma ei teadnud, kus ta elab. Siis ma hulkusin inimeste õuedes, kohtusin väga aktiivse musta kassiga ja lõpuks, kui kerge segadus juba hakkas tekkima, kargas ühest uksest Oskar välja, kes oli just parajasti saunast värsket õhku hingama tulnud. No edukas tuleb olla, isegi kui ei tea, milles sa täpselt edukas oled. Zavi taga oli tühi olla, kui välja arvata mõned naljakad inimesed, kes meiega kangesti õllede üle filosofeerida tahtsid. Kavas oli siis üle lõkke hüppama minna, kui järsku ilmusid kolmandad isikud Evaga, kel oli lähiajal plaanis klubi külastada. No ega midagi, heast tantsust ma naljalt ära ei ütle. Kiirelt Maailmast läbi ja Statoilist üllatusmunaga varustatult tantsupeole. Päris muhe on vippidena sisse saada ja puha 2:D Enihau, Ska Faktor tegi oma jubenunnut muusikat ja kohapeal leidus üllatavalt palju tuttavaid. Mitmest ringkonnast. Ja siis algas halastamatu piinamine. (keelatud peaks olema mitu tundi järjest hea muusika laskmine) Tuju oli muidugi eufooriline ja absoluutselt mitte joogieufooriline. Isegi fotograaf armastas, kui me Markoga ülimalt rõõmsalt ringi keerutasime. Rõemus, rõemus. Tasapisi hakkasid jalad aga seda rõõmu halastamatult neelama. Ma olin nad kallikesed kohe täitsa vermeisse tantsinud. Hakkasime siis Eva & Co'ga jälle Zavoodi poole minema, kui Maarja poolel teel vastu tuli. Ära koju. Oleks aeg kah. Magada oli jäänud kaks tundi. Ma ei jõudnud vist korralikult magama jäädagi. Rongi peale, kuhu Oskar muidugi ennast soetada ei suvatsenud. Üritasin seal siis püüdlikult magama jääda, end mitte häirida lastes vastaspingil istuvast nats lapsemeelsest onklist, kes tahtis kõigiga valjusti rääkida. Siis, Talnalinnas trehvasime Sillekesega ja läksime Kristiinesse. Tulemuseks ülinummikad lillelised Fishbone'i kingad, mustad nuntsikud töökingad, sünnipäevakaart, roosad sokid ja ohtralt süüa. Päikese käes on muide mõnus olla, kui te veel pole märganud. Kunagi tuli siis meelde, et peab Sakku sõitma. Poolel teel jõudis Oskar ka lõpuks järele. Sealt kiiresti edasi sünnipäevapaartile. Oi see oli ikka alles tore. Ohtralt inimesi, lookas lauad ja muidugi justkui AloTv-st välja astunud esinejapaarike nunnu süntesaatoritaustaga. Ma tõesti armastan seda viimast, eriti just lugude lõpetusi. Tarantantantan-tamtam-taaaa .. piu. Ja siis väljendasid lallud ikka väga selgelt oma nördimust ja trotsi ja olid nõus vaid väljas päikese käes rumbasid-sambasid-tsatsasid ja viini valsse tantsima. Lõpuks sõitsime siiski mu magamata aju õnneks tagasi koju. Autos, millel olid rattad küll kergelt lahti, aga no mitte väga palju. Aga ega siis hommikul ka ometi kauem kui üheksani tohi magada. Pannkoogid ja Hull Moos 06. Õhtul jälle rongi ja koju. Läheks kohe magama, aga enne peab maha võtma selle jubeda sinise küünelaki, mille ma just lolli peaga küünte peale määrisin. Höh.

Aga head und teile, isegi siis, kui parajasti päev vms on. Magada on alati hea.