Amööbikute sabaotsingud jätkuvad

No saa siis nüüd aru, kust imekohast need ninanokkijad välja kargasid. Siiani polnud nagu tähelegi pannud. Ja korraga on kõik neid täis: tänavad, Armani poed, R-kioskid, kainerid, arestimajad, politsei kaubikud, televisoon ja muu meedia. Müstika. Selline tunne, et nad keksisid üksteise järel kuulsaima metallmehikese alt välja. Nagu hatifnatid. Ja nüüd siis röögivad ja laamendavad, endal silmad punaseks joodud kogu sellest vedelast kraamist, mida nii graatsiliselt ja väärikalt neljapäeva öösel poodidest varutud. Ega jah, peab kiiresti ikka kallihinnalise kraami ära tarbima, kes teab, järgmine öö võib juba rootsi kardinate taga olla. Vaesekesed, milline stabiilsuse puudumine. Täitsa hale meel kohe, viiks neile konserve ja wc-paberit, patsutaks pead ka. Kukununnud, nende identiteet võeti politsei valve alla ja nüüd ei oska nad enam muud peale hakata, kui meeltesegaduses ringi joosta ja Aljošat taga otsida.

Koolinädal möödus see-eest ... öö .. värviliselt. Kes hakkas topelt nägema, kellel läksid silmad kõõrdi, kellel lõi pintslikätte kramp ja kes pakkus oma hullumeelses värvieufoorias välja: Kuulge, tsikid, hakkame tablette võtma! No juhtub. Kolmapäev oli näiteks ülimalt tegus päev. Siis saime teada, et meid vajatakse odava/orja tööjõuna ERMi näitusi üles panema. No mis sest, et me olime kõik päevad kuni reedeni paanilist tööd täis kavandanud. Tudengil on ju alati aega. Not. Tulenevalt sellest vedasime end siis ERMi ja hakkasime asjatama. Samal ajal, kui õppejõud pläkutasid ja looderdasid, sest tööjõud oli ometigi olemas. Töövärk venis kohutavalt ja lõpuks pidingi oma kodinad kaenlasse haarama ja Toomkirikusse kablutama. Ööh, rõve. Seal toimus MTÜ TÜS kontsert, mis oli päris kobe ja isegi mõni inimene oli end suvatsenud kohale tarida. Pärast musitseerimist oli jälle kiirekiire, aga muidugi taheti just siis teha koorist esinduspilti ja ega siis kolm korda! sünnipäevalaulu laulmata ei saa ju üldse midagi teha. Nii me siis veeresime Leebokaga Genialistide klubisse. Seal oli Mari. Ja mõned veel. Kes tegid vägaväga muhedat muusikat. Oeh. See oli tõesti niinii ... Muusikaline õhtupoolik jätkus Kassitoomel kohustusliku Öölaulupeoga. Ja see oli jälle niinii... Kahjuks oli proportsionaalselt mõttetuid ump-tsasaa süldilaule rohkem, aga lõppes asi ikkagi patriootiliselt. Ja rahvast, seda oli palju. Hääl sai küll suhteliselt ära lauldud. Pärast kogusime vaikselt vägesid, et midagi peale hakata. Pirol oodates (ja muidugi lauldes) ujusid kohe mingid ossid kohale ja juba tuli tüüpiline küsimus: Õu, mis teete? Teada saades, et harrastame parajasti mägironimist ja supikeetmist, lõid nad hetkeks kahtlema, kas pole äkki mingite hullumeelsete otsa sattunud. Päris ära ehmatasid vaesekesed aga siis, kui Maarja oma tohutus ossipeletamisväes peale lendas. Otseses mõttes. Suundusime siis väikeste viivitustega Johnny Deppi poole, kuigi mõni mees üritas terve õhtu mind paaniliselt ct-sse sebida. No kurja. Depp ei imponeerinud eriti ja pärast mõningat molutamist uimerdasime ikkagi kodu poole. Niiviisi. Järgmine aktiivne päev saabus reedel, kui Imps meie saatuse üle otsustas. Hommikul raadiost ja netist uudiseid kuuldes tuli küll juba väike hirm peale, et mis mõtte, sõda on lahti. Kuidagi väga järsku sadas see info peale. Enne hindamist oli mõningane paanikaosakond viimase hetke tööde suhtes. Aga asi laabus suht kenasti ja hinne tuli samuti suht muhe. Et enne õhtusi üritusi aega veeta, käisime jälle Theaga ERMis näitust kaemas, aga kui seal suurt midagi ei toimunud, mõtlesime, et võib-olla sööks ka vahelduse mõttes natuke. Pudingut. Hea oli. Ja Thea rotu-Matu kurjam hammustas mu püksid katki. Pirole jõudes ootas meid juba seltskond ees, mõned vanad, mõned uued. Kena oli. Janariga tema traktorit otsima minnes vaatasime, et oi kurja, tumedates riietes rahvas koguneb ja miskit on toimumas. Nägime, et neil on mingi plakat ka. Läheks siis vaikselt-vaikselt ringiga ja vaataks, mis seal kirjas on, ehk ei saa peksa. Plakat oli. Musta värvi oli. Ja kiri oli. Valgega: Ööorienteerumine :D Suht naerukrampides saime sealt minema. Diskussioonid toimusid veel, et miks ainult naised peavad mudamaadlema ja mismõttes naised ei joo õlut. Hiljem ujusid Leebokas ja Kristin ka kohale. Nad olid öö.. rõõmsas tujus. Leebokas räägib kindlasti heameelega üksikasjadest :D Lõpuks maabusime rahvaga Thea juurde. Seal jälgisime kõigilt meediakanalitelt uudiseid, saime väga häid otsereportaaže Janari sõpradelt ja vajusime kõik lõpuks põrandale magama. (Parim huumor oli, kui näitas rahulikus rivis seisvaid politseinikke ja seal ees räuskavaid mudilasi. Üks vanem tolkam tuias siis politseirea ette ja muudkui kisas, et mina maksan 40 aastat sellele riigile makse ja nemad tahavad mind nüüd ära tappa. Ega see tundus jah suht julma tapmise moodi seal. Siis järgmine kord teate, et kui ma jälle seisan kuskil uimaselt, siis ma suure tõenäosusega üritan teid tappa parajasti.) See oli kuidagi väga öise vahtkonna sarnane, kus siis rindeuudiseid jälgitakse. Suht kole. Üldiselt olen ma tohutult uhke selle üle, et enamik eestlasi siiski väga kainelt mõtleb ja saab aru, millise plässi mulje need kakerdavad jobud endast niiviisi jätavad. Eesmärk mai äss. Aga kurjaks ajab ikka küll.

Aga täna tuli Priit tagasi. Ujus vaikselt selja taha ja koputas õlale. Hih. Ja vaatas põhjamaises kliimas Karsummi hullukesi moos meiega.
Ja homme tuleb volber. See aasta tõotab olla väga teisiti, mitmes mõttes.

*ausalt öeldes, ma ei tea, kas te , kallid, üldse viitsite seda möla lugeda. ja noh, kui ei viitsigi, siis täidavad need postid veel vähemalt ülesannet, mida minu mälu ei suuda.