Want you to know

Klikkige siin nähtamatul lingil, palun. You are the the best thing that I've ever had.

Nüüdseks olen ma järeldusele jõudnud, et põhjus, miks ma tihtipeale nii udu olen, on korduvad tugevad löögid pähe. Ja tõenäoliselt see ilma tagajärjeta ei jää. Meeldejäävamad seigad:

1) Kunagi võib-olla nelja-aastasena kukkusin maja taga vaibakloppimis/turnimispuude pealt pea peale maha. Ei kujuta ette, miks. Võib-olla oli põhjuseks see, et vahetult enne kutsuti mind tuppa lastesaadet vaatama. Omamoodi protest? Või hoopis liigne kiirustamine?

2) Natuke vanemas eas, hmm, seitsme-aastasena ehk. Issi võttis mind kukile ja läks trepist alla keldrisse, kus ma siis oma enneolematus pikkuses lõin paksust karastatud klaasist ovaalse lambi peaga puruks. Ja see klaas oli tõesti paks.

3) Sellele korrale olete, kallid lugejad, juba jõudnud kaasa elada. Juhtumiks siis kord, kus Leebokas vaid suurest armastusest mulle panniga pähe lõi. Kusjuures, me tõesti ei vihka üksteist, isegi kui see mõnikord nii tundub.

4) Ja viimaseks meeldejäänud (võib-olla on neid rohkemgi, kuid lihtsalt suurte põrutuste tulemusena mu peakolust välja uhutud) sündmuseks selle kolmapäeva hilisõhtu, kui hoogsal sammul Kompanii tänaval punktist A punkti B tõtates konkreetselt vastu posti kõndisin. Korralik muhk otsaesisel annab tänagi veel tunda.

Nii et teinekord mu kohtlase oleku üle pahaseks saades meenutage neid juhtumeid ning anteksii.

See viimane kesknädal (mitte populaarne ajaleheväljaanne, vaid seekord tõesti nädala keskkoht) oli üldse natuke müstiline. Ma ei loe ülessegi sinikaid imelikes kohtades ja eriti iba jutte ja käimisi, vaid jõuan kohe veidrate uneskõndimiste juurde. Nimelt seda ma harrastan. See on nagu telkus nähtud Hansa varakindlustuse reklaam, kus näidatakse sündmuse eel- ja järellugu, kuid mis vahepeal jutub, võib vaid oletada. Natuke hirmus on ka. Ei tahaks nagu eriti kuskile uskumatusse kohta kõndida või telefoniga rääkida, ise sealjuures mitte eriti teadvusel olles. Öh.

Aga no igatahes, Piro-hooaeg võib täie hooga alata. Ööd on soojad, enam-vähem. Kuigi nohu kergelt kimbutab ja eile teatris ajas kratsiv kurk pisarad silma ja külmavärinad selga. Etenduse osana mängitud ovatsioonid tekitasid kohutavat hirmu. Miks?

Siiski, olukord võib vaid paremaks minna.