Kui tihti te üksteist näete?

Niimoodi küsiti meilt Oskariga, kui me terve õhtu vaid üksteise sabas ringiliikumist harrastasime. Ajas naerma küll alguses ja siis tuli hea tunne. Tunne, nagu oleks lõpuks suureks kasvanud. Mingis mõttes. Välja neist õelatest kiusamistest ja vastikutest kaklustest. Või siis mitte päris välja, sest mingi aja pärast tuleb kuskilt ikka kuri märkus või parastav naer. Aga enam see ei häiri. Sest me ei saa parata, või nii me vähemalt ütleme. Ja ju siis ongi hea, et pole virsikuvärvi imalust või külma viisakust, vaid selle asemel sarkastilised naljad.

Ja samamoodi on sõpradega. Need, kes on päris ja omad, teavad küll ja saavad aru. Sellisena ma olen. Need, kes ei tea, näevad lahjendatud varianti koos viisaka seltskondliku ninnunännuga. Ja need, kes teavad, saavad kontsentraati koos siira ninnunännusiirupiga.

Kolmapäeval laulsime ja tantsisime või pläkutasime lõpmatuseni selle teise asemel. Neljapäeval õnnestus vihma/lörtsi/milleiganes-külma-ja-jäätunu kiuste Indigolaste kontserdile minna. Nad olid küllaltki nunnud. Palju annab muidugi alati juurde G.klubi muhe soojus patjade ja pehme valgusega. Hiljem Leeboga linna peal ringi tuiates kohtasime Marini ja Taaark!aga lausa kolm korda ja täiesti juhuslikult. Viimane kord muidugi Zavis. (Ja Marin, Leebo läks täitsa omal jalal koju. Ta muretses, et sa võisid teistmoodi arvata (: ) Statoilis, kuhu viivad alati kõik öised teed, õnnestus mul muidugi end rämedalt häbistada. Oi, kole. Aga vähemalt saime eelnevatele esinejatele öelda, mis me kontserdist arvasime ja seda, et nad kindlasti-kindlasti Kassi-laulu edasi teeksid. Ja 5.aprillil möödus ka esimene öine traditsiooniline kojukõnd koos kohutava laulu ja kõhuvaluga. (Teadmiseks, et laulame me alati kohutavalt ning kõht valutas kurat teab mille pärast ning seega olime me ka täiesti selge teadvuse juures.)

Aga vaat just niimoodi, nagu sel varakevadel tehtud pildil, hammustab päike nüüd ka puid. Ja maju ja koeri ja tuules kuivavat pesu. Ükspuha, kui kõvasti tuul neid ka temast eemale puhuda ei üritaks. Ta saab nad kõik lõpuks kätte ja soojendab talve külma neist välja. Küll ta jõuab, aega on.