Suvel tahavad kõik su verd. Meie vähemalt küsime enne.

Jah, olin täna tõesti esimest korda ka inimkonnale kasulik. Nii vahelduse mõttes. Päris moos oli. Nõel oli suur ja tädid olid armsad. Ja verd voolas ojadena. Tahan veel. Sucker.

Vahepeal on muidugi jällegi igasugu vähem ja rohkem põnevaid üritusi olnud. Enamuses siiski rohkelt põnevaid. Või muul kombel intrigeerivaid. Et siis meri ja saared ja kivid ja Mukid ja männid ja rahvas ja eksimised ja autosõidu naljad ja sakslased ja ujumised ja rannavolled ja päiksed. Järgmisena tulid tomatid ja basiilik ja mozzarella ja oliiviõli ja elektrirong ja Keila ja Meremõisa ja B(K)ongo ja nill ja rahvas ja hommikune eufooria. (vt täpsemalt Leeboka juurest, kui huvitab) Ja pärast seda tuligi kasulikuks hakkamine. Nii et tegelikult polnudki niiiii väga palju tegemist. Kuigi samas, ega ikka igav ka ei hakanud.

Meelesolevate peapõrutuste sarja lisandusid uued tulijad. Üks varasemast ajast ehk sellest talvest, kus üliosavalt (loe: mitte eriti) lauatades õnnestus natuke koledasti mäest alla kukkuda, kasutades põrkepehmenduseks oma pead. Ja viimane õnnelik uustulnuk oli eelmine neljapäev, kui pärast pikaajalist viibimist eemal igasugusest tsivilisatsioonist tagasi Lolllinna maabusin. Esimese tegevusena pärast autost välja kobimist ja oma kodinatega teadmata suunas tormamist oligi tormamine vastu liiklusmärki. Auväärse kõmakaga nagu kombeks. Pea läks natuke katki, aga mitte väga. Jääme järge ootama. Põnevusega, peab mainima.

Aga nüüd maalerdame ja hotshotime.

28.08.07 13:32
Hih. Hotshotisime nii et vähe polnud. Mõm. Mõnitasime Kolbakest ja Mulllderit, kui nende motoorsed funktsioonid häiritud said, saatsime ka Mati suurejooneliste mõnituste saatel Portugalimaa poole teele, mõnitasime inglise keelt õppivaid japse ning tantsisime kell 4 hommikul neljandal korrusel rootsi träna stiilis. Stampa med Leroy: Mjölka kossan, Arabic aunt, Chernobol child jt. Ei, üldse ei mõnitanud kedagi.

Aga nüüd maalerdame siis edasi.

üüü. volle tapab. aga nii armsalt ja meeldivalt. ei pane pahaks, ei.

rannas kohtab päris mitmesuguseid elukaid. ja jälle leiab kinnitust see, kui suletud ring tartu ikkagi on. kõik lihtsalt peavad kõiki tundma. kui ei tunne, siis on vahele mõni arvutusviga jäänud.

aga nüüd tuli ootamatult teadaanne, et me ei saagi oma kohalolekuga tartu elu "rikastada" ja kohe päris nädal aega. tripp. tartu-rakvere-saaremaa-tallinn-saku-meremõisa-tartu. soovi korral võite mu seniiltelefoniga ühendust võtta. aloha.

Rabandused ja sadomaso

Camilla Derrico - Curly

Täitsa kahtlane tunne tuleb juba, nagu olekski ma mingi maniakaaalne enesevigastaja. Või lihtsalt uskumatult koba. Teine variant on muidugi tõenäolisem, arvestades juhtumeid. Nüüdseks ma juba teadsin, et Kaarliga reilenderit tantsides võib mõnikord liialt hoogu sattuda ja teadmata suunas madalsööstul lendu tõusta. Seega ei tulnud ka eilne jalgjäsemete kokkupõrge väga suure üllatusena. Midagi uut oli aga jalkat kõksides ja triblades end järsku asfaldit kallistamas leida. Rõve. (Järgmine kord valime muru.) Nüüd ma siis olengi sinise paistes põlve, väga ära põrutatud käe ja mõne marrastusega järjekordselt tsipa sant. Ühesõnaga käisime eile jõe ääres tähti vaatamas. Olgu, rikume romantika, perseiidide sadu kaemas. Tähekaardi ning Pirotekk 1 ja 2-ga ja puha. Kõik olid head. Mis sest, et õhtuks olid lallud täitsa läbi omadega. Kokkuarvutatult olin ma too päev pea 20km läbi kõndinud. Osa sellest rõvedalt raskete värviämbritega. Ja päike oli muidugi nummi. Not.

Nüüd tahaks natuke magada ka. Ilma kuumuse ja ajalise limiidita, palun.

Ja no muidugi lällasime vahepeal Saaremaal. Kooriga koos. Jällegi üllatavalt muhe ja mõnus oli. Mändidealused liiva sees magavad kämpingumajakesed ja vaikselt mühav meri, no mis sa veel tahad. Öösel, kui kogu pööbel randa vajus, ribisid? ja komme sõi, võeti ka muidugi laul üles, kuis muidu. See osutus kogu oma kakofoonia juures siiski tõhusaks, kui mändide ja kämpivate lätlaste-prantslaste-soomlaste-rootslaste vahel pimedas ära eksides tagasi randa oli vaja jõuda. Ja esimest korda orienteerusin tähtede järgi. Oi buustime.

Omme teeb Minividin MiinaBashi. Ja ma saan olla tema gnome. Ja siis lähme tagasi Saaremaale. Seal oli liiga hea.

A. Täna avastasime, et need Milkat kopeerivad jäätised Saastakas sisaldavad kanepit või muud eufoorilist ainest. Mõju oli metsik. Kaks vaikselt õhtut nautivat vanameest said meid vaid üllatusega vahtida, kui me naerust kõveras maas püherdasime. Ou, ou, vaata seda pilve .. jne.

Jah, täna oli kena päev. Vähe päiksene kah. Mis sest, et rõvedate varapubekate hordide randa saabudes pidime nende okupatsiooni eest paadi võtma ja järve kaugematesse vetesse vaikust nautima aerutama. Sai vähemalt parte lantida.

Päris naljakas on vahel.

Igast asju võib kohata. Pärnu rannas näiteks. Kaelkirjakuid ja ainult näidavat hilisõhtust stripodroomi. Ja vahepeal võib Bloggeris jällegi mu uskumatult andekalt väljenduvat kunstilist kätt või selle tagajärgi näha saada. Oi, kus ma nüüd tuunisin.. täiega. Tgelt oli seal rannas vist see teema, et tulevad tibinad vaikselt jalutades, jõuavad promenaadi otsa. Mõned tormavad lärmakalt ja absoluutselt mitteväärikalt kahe autokummiga kiige juurde, hakates seal lollakalt kilgates tilbendama (neutraalne vihje: mina, mina!). Teised liigutavad oma jäsemeid siiski rahulikult ja väljapeetult ning suunavad need meremärja liiva peale, et seal mõtlikult silmapiirile vaadata. Siis saabub ka rahmeldava tüübi ajju pisike välgatus, et Oi, meri... (järeldus) rahulik romantika ja endassesüüvimine. Lohistab end siis ka veepiirile ja pilgutab oma mõttetühje silmi suures arusaamatuses. No kurat, varbad saavad märjaks ja mere kohal on pilved niikuinii. Aga kui peab, siis peab, ok.

Aga miks Def Leppardi kahe albumi nimed on Hysteria ja Pyromania? Mingi värk vist. Pour Some Sugar On Me. Seeonhea. Ma nimelt tsekin oma mediapleieri listi, kuhu oli märkamatult mingi 15 giga mussi kogunenud. Mai tea kust. Mina pole teinud. Not. Hih, kui ma laseks tal järjest kõik lood ära mängida, siis jätkuks seda umbes kümneks heamuusika päevaks. Ja ööks.

Ma mõtlesin, et tõmbaks omale ka selle filmi, millest ma mäletan, et ta oli hea. Kohe päris hea. The mating habits of the earthbound human. Hih, ei mäleta sellest palju, aga mäletan, et oli .. hmm. hea siis vist. Vaatasime seda Ahto juures vist. See tuletab meelde, et ma tahaks väga vanasid näha, mõtlen just neid uuemvanasid, noh neid, kes tulid kaks aastat tagasi või noh.. saate aru küll. Igastahes tahaks söömat. Ja no saunast just ka ära ei ütleks, kui kellelgi pakkuda on. Ja ma tean, te tahate tegelikult ka. Onja?

Tööd tehes on nii palju aega mõelda. Mitte midagi asjalikku muidugi, kus te sellega. Acton is the enemy of thought. Aga igasugu imelikke asju alati. Näiteks, kuidas peaks inimene käituma, et mitte olla ebaviisakas, aga end siiski selgelt väljendada? Või miks ei voola vesi voolikust piisavalt kaua, et ma saaks oma tolmused jalad puhtaks pesta? Või miks ei saa mingit töllid tüübid aru, et nad pole üldsegi mitte nii vastupandamatud, kui nad oma paksud higised kolbad autoaknast välja pistavad, midagi kavalate nägudega mölisevad ja arvavad, et sellega on tibinate poolehoid täie kindlusega võidetud? Kurat küll, päeva rikkusid ära. Või miks on vanal, korralikul ja kenal uksel mõned lihtsalt kiuslikud ja pinnulised lauad sees, mida on võimatu värvist vabastada? Või miks täiesti tundmatud nolgid, kes tulid ka vist "ehitama", ise mitte midagi teha taibates, lihtsalt suvast ligi hakkavad ajama? Või miks tahtes kedagi näha samas kardetakse jällenägemist? Või miks on mõned tegevused lihtsalt niiiiiii tüütud? Umbes nii nägi ma aju "Mõttetute mõtete sektsioon" täna välja. Põnev, kas pole. (Ja ega need mõttekad mõtted eriti paremad polegi.)

Homme viin oma pooliku sõrme Verevisse ujuma ja päikest kaema. Kaladele süüa ja väikestele lastele õudust. Muhahaa.


Noh jah.. ma siin niisama .. mõtlikuna..oodates filmi laekumist ja möla ajades, et mõnel järgneval päeval oleks ka naljakas olla.