Rabandused ja sadomaso

Camilla Derrico - Curly

Täitsa kahtlane tunne tuleb juba, nagu olekski ma mingi maniakaaalne enesevigastaja. Või lihtsalt uskumatult koba. Teine variant on muidugi tõenäolisem, arvestades juhtumeid. Nüüdseks ma juba teadsin, et Kaarliga reilenderit tantsides võib mõnikord liialt hoogu sattuda ja teadmata suunas madalsööstul lendu tõusta. Seega ei tulnud ka eilne jalgjäsemete kokkupõrge väga suure üllatusena. Midagi uut oli aga jalkat kõksides ja triblades end järsku asfaldit kallistamas leida. Rõve. (Järgmine kord valime muru.) Nüüd ma siis olengi sinise paistes põlve, väga ära põrutatud käe ja mõne marrastusega järjekordselt tsipa sant. Ühesõnaga käisime eile jõe ääres tähti vaatamas. Olgu, rikume romantika, perseiidide sadu kaemas. Tähekaardi ning Pirotekk 1 ja 2-ga ja puha. Kõik olid head. Mis sest, et õhtuks olid lallud täitsa läbi omadega. Kokkuarvutatult olin ma too päev pea 20km läbi kõndinud. Osa sellest rõvedalt raskete värviämbritega. Ja päike oli muidugi nummi. Not.

Nüüd tahaks natuke magada ka. Ilma kuumuse ja ajalise limiidita, palun.

Ja no muidugi lällasime vahepeal Saaremaal. Kooriga koos. Jällegi üllatavalt muhe ja mõnus oli. Mändidealused liiva sees magavad kämpingumajakesed ja vaikselt mühav meri, no mis sa veel tahad. Öösel, kui kogu pööbel randa vajus, ribisid? ja komme sõi, võeti ka muidugi laul üles, kuis muidu. See osutus kogu oma kakofoonia juures siiski tõhusaks, kui mändide ja kämpivate lätlaste-prantslaste-soomlaste-rootslaste vahel pimedas ära eksides tagasi randa oli vaja jõuda. Ja esimest korda orienteerusin tähtede järgi. Oi buustime.

Omme teeb Minividin MiinaBashi. Ja ma saan olla tema gnome. Ja siis lähme tagasi Saaremaale. Seal oli liiga hea.