Humanitaari arvud

1 rets oli. 1 hiiglasuure roosa peffiga. 9 libu ja 3 transumehega 1-s pisikeses tolmuses ja überrõvedas ruumis. 3 tundi kestis rebaste igakülgne kunstikooli eluga tutvustamine ja kell 9 oli magamamineku aeg. kell 8 ärkasin ja läksin loengusse. 1 katkise hoorasuka leidsin hommikul koolis teljeruumi põrandalt koos lugematul hulgal muude eelmise õhtu rekvisiitidega. 1 loengu suutsin koos väheste kaaskannatajatega vastu pidada. 1 must üliarmas kassipoeg möllas koos 9 tekstiiliemmega reedel koolis. 3 korda kõndisime Leeboga õhtul üle jalakäijate silla, muidugi absoluutselt niisama, kuna midagi paremat kah teha polnud - töllakus. nr 2-nimelist viiekorruselist maja otsisime, leidsime nr 2a-nimelise pisikese putka - produktiivsus. 2-te barettidega penskarit pidasime 5-ks nooreks inimeseks - lühinägelikkus. 4-le korrusele kalpsasime, 1 pitsa tegime, jagades seda 9 inimese vahel 25-ks tükiks - tarkus. 2 Gallianot, 2 vahukoort ja umbes 6 kohvilaari. 101 hotshot'i meisterdasid mu käed - rumalus. 1 agressiivne kapp, 1 sinikas silma all ja tänase hommiku seisuga veel 10 suuremat ja väiksemat sinikat ning marrastust igalpool - erinevate pindade ja minu-vaheline vastupandamatu külgetõmbejõud.

You're a hooker, ye-yeah

Homne päevaplaan näeb ette järgnevad punktid:
1) liburiietus
2) perse ehitamine
3) transvestiidiriietus
(Olks, see lihtsalt kõlas nii lahedalt .. ja kui tihti ma siis saan sellist plaani presenteerida?)
Kõik vaev ja viletsus noorte rebasekutsikate pärast. Ma mäletan, kuidas ma eelmine aasta siinsamas hädaldasin ja oma naha pärast kartsin, kui minu kord oli retsitav olla. Höh, seekord on kellegi teise kord. Põhjust vähemalt on, muahahhaaaaa.. ärrrrrrrrrrr.
No vaatame-vaatame. Küll muljetan, kui must muljetajat on.

Siis me saime vanadega kokku. Ja lõpetasime improviseeritud unise sööma kella poole nelja paiku arutades ülimalt energiliselt teemadel, millest naised saunas räägivad. (Mehed teglt ka.) Päris tarku asju sai teada või kui mitte teada, siis valjult välja öelda ja teadvustada. Kahjuks või õnneks ei muutnud see kõike just selgemaks, aga kui see mitte, siis aeg ikka teab.

They call me Mellow Yellow

Mul polegi mingit pointi siia kirjutada. Mitte et siis muudel kordadel olukord parem oleks, aga nii tavapärast "asjalikku" stuffi pole ka. Niisama lihtsalt. Minu blogi, ise tean, mis teen. Ja tuju on ka hea, miks siis mitte.

Täna saime nimelt ühe hirmkoleda asjaga ühele poole. Presentation in english. Ökk. Mingi iga-aastane õudukas .. tegelikult lausa kaks korda aastas. No nüüd on ta vähemalt läbi selleks semestriks ja tuju hea. Kuni uued, rõvedamad ülesanded kaela hakkavad vajuma. Niikauaks on ninnunännulällu. Saab jälle elu elada, mis niikauaks ootele jäi.

Ja saab ehk ka vanadega kokku. Täna õnnestus neid lausa karuselt kaisutada rahvatantsude vahel. Kurja, kuidas asjaajamised kõik muu elust välja blokeerivad. Eks ta ole kohusetunde süü ka vms, aga ikakist. Aga nüüd peab küll lõpuks selle nalja ära tegema, kõik kokku ajama ja väikse koogi kõrval sumisema. Moos.

Üks kiire kontsert oli kah veel täna, aga neid on niikuinii ilgelt palju kuidagi, et keda kuradit see ikka huvitab. Või noh, kui huvitab, siis reedel tegeleme ka millegi sarnasega kuskil .. ööm. kaugel.. Annelinna taga. Huvitav tõesti. Reedel saab veel Orientaaltšilli nime all veits .. mm. nillida? Olks, moos:)

Nasty

Ilm on jälk. Reuma vaevab. Vanainimese asi, mis parata. Siis, kui me veel arvasime, et tulebki vananaiste suvi oktoobris, siis oli laager. Seal Viljandi lähedal Pärstis. Sai laulda ja ... laulda. Ja natuke rebaseid ristitud, hästi leebelt. Ja hommikul päikesepaistel piknikku peetud. Ühesõnaga, soe oli. Siis. Eila veel ..
Ja sai koolis käidud ja Ida tantsukoolile lavasirme trükitud ja filosoofias end juhtmeks tõmmatud ja üle lastud ja vihmaveeloikudest rahvatantsijapõlvekaarel üle karatud ja sünnipäevasid peetud. Oh, neist võiks lausa rääkida. Natuke ikka.
Teisipäeval tehti Zavis Kaarli auks pikk laud ja rahvakogunemine. Täitsa moos ju, kuidas suvalised massid sujuvalt lõimuvad. Äraminek osutus aga mitte nii sujuvaks. Meid oli viis - tsut-tsut liiga palju, et ühe laadimisega taksosse mahtuda. Noh, ma olin valmis jala minema, niikuinii oleks minu pärast mingi tiiru pidanud tegema. Aga ei, vaja otsida maksitakso. Seda muidugi kesklinnas niisama ei vedelenud. Lõpuks hakkasime Kaarliga jala astuma, Riia mäest üles ja raudteeviadukti alt läbi. Seal tuli mõistus koju, et kui eesmärgiks on kunagi ka koju jõudmine, oleks võib-olla tark Võru mnt poole pöörata. Mööda Raudtee tänavat, mis loogiliselt võttes oleks nagu olnud just õige ühendus Riia ja Võru mnt vahel. Pärast pikka vehkimist ja kerget kahtluseussi leidsin ma ennast järsku Lõunakeskuse kandis Selveri eest. No müstika, segadus oli täielik. Kõik oli nii kuradi pime külm tühermaa kah. Rõve. Kuidagi olin ma seal veel ringi keerutanud ja kõikvõimalikud teeotsad ja sildid üle tšekkinud, et sama teed tagasi ka ei osanud enam minna. Sildid olid muide haiglaselt väärakad: kahes eri suunas Aardlat näitavad viidad lihtsalt pole normaalsed. Lõpuks leidsin ühe vana kojamehe Selveri parklat pühkimas ja küsisin teejuhatust. Sain. Ja pärast igavikuna tunduvat kihutamist jõudsin lõpuks ka juba tuttavamatele aladele ehk Aardla risti. Kogu matka peale oli kulunud ümaralt kaks tundi. Pooleteise tunni pärast oli äratus. Ei tea, miks see järgmine päev küll nii uim oli?

Eile oli veel sünnipäevasid. Neid on kuidagi palju üldse praegu. Orkuti kõikvõimas süsteem näitab kolme rida inimesi, kes jälle vanemaks saavad. Oktoobrimüstika ja romantiline valentinipäev vist (: Igatahes pidasid Rass ja Rax kuskil Annelinna päristagalõpus oma omasid. Torm peksis vihma, lõhkus vihmavarje ja lehvitas seelikuid. Sooja saamiseks jooksime Kassuga tornmaja üheksandale korrusele ja tegime liftile julmalt ära. Paarti kogus hoogu, kogus inimesi, kogus lärmi ja muidugi kogus läbu. Vajalikke asju sai ära räägitud, mis oli positiivne. Pea all oli Bämbi:D Hommikul üritasime teha nägu, et korter pidigi selline kaosejärgne välja nägema ning tõmbasime uttu. Ilm ei olnud just oluliselt paranenud, kuivemaks ehk siiski.

Nüüd on akna taga olukord endine. Kaka ühesõnaga. Vähemalt lehvib köögist magus õunakoogi lõhn ninna. Jammi.

Halleluuja indeed

Ei noh, nalja polegi. Kohe ongi päris halleluuja. Ja osaliselt selle suure halleluujatamise pärast pole mind siin lehel ka tükk aega näha olnud. Ja no ka igasugu muude jantide tõttu. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eelmisest esmaspäevast, 24ndast septist. Siis tehti koori verivärskete rebastega natuke prallet. Ülejäänud nädala õhtutest hõivasid kooriproovid tubli poole. Kergelt veider tunne tuli juba, kui koolis sai niikuinii õhtuni janditud, ise kurjamoodi väsinud, ja siis rõõmsalt jälle proovi kalpsatud. Teised tõenäoliselt sellest aru ei saa. Minni küsiski just, et kaua ma seda välja kannatan. Noh, raskusteta (: Järgnev suurem lauluüritus toimus laupäeval Hüpassaares Mart Saare mäletuseks kogunedes. Ilm oli soe ja kirik oli külm ja kohv oli olematu ja Viljandi oli muhe ja Piro oli hmm.. kah soe. (Ja muidugi, lause algab väljapeetud tuustide-ürpide-ülikondadega kirikukontserdist ja lõpeb muidugi Piroga.) Müstika :D Järgmisel päeval ei saanud me ometi veel küllalt armsast Mardikesest ja laulsime talle veel. Päris koledasti kahjuks. Või noh, kellel sest ikka nii väga kahju oli. Neljal penskaril, kes meid Peetri kirikus külastasid, tõenäoliselt mitte. Pärast tegime Leebokaga ühe traditsiooniliselt maailma parima kakaojoomise Shakespeare's. Teisipäeval võisime lõpuks avalikkust ka oma kauaõpitud kallikesega morjendada. Ehk siis Lobgesand und Halleluja kõrghetk Jaani kirikus. Täitsa kobe tuli. E-e-e-eei kurda. Pärast latrasime kooriga veel pubis teed juues ja Jaani sünnipäeva pidades. Ma ütleks, et lauluinimesed muutuvad järjest muhedamaks. Täitsa kohe nagu ... eh .. nauditavad on. Selle tõttu sai kohe järgmisel päeval ehk kolmapäeval noore ajakirja Akadeemiakese avamispidustustel ka oma häälekesel unnata lasta. Et siis õhtul uuesti koguneda, laulda muidugi, natuke üldkoosolekul probleemitseda ja jälle kord Jaani sünnipäeva pidada. (See mitmekordne sünnipäevatamine on päris popp, ma vaatan. Ehk siis "hint, hint" mõningatele tüüpidele.) Sealt läksime Leebokaga Tammelinna vihmastele pimedatele tänavatele ekslema. Kohe täitsa "planeeritult" nagu ikka. Thea pidas oma uues kodus soola ja leiba. Või siis puuvilju, veidraid veine ja meejogurti dippi. Moos. Õhtu jätk viis mu punase vihmavarju ja Janari überhoogsast sõidustiilist veinilaigulised püksid hoopis vanasse nakkushaiglasse, kus sotsioloogid ja muud kaasatolknejad Guinessi rekordite purustamist üritasid. Kui palju mahub siiski näljaseid tudengeid pisikesse tuppa? Võin öelda, et palju. Palju oli öös veelgi asju. Mõmmmuusikat ja blogikülmkappe ja vihmavarjumerd ja naljakaid inimesi ja vihma ja varbaotsavahtralehti ja spuukit pimedat vorstivabrikut ja kilekotimehi ja palju nummidust. Hea ta oli.

Aga homme laseme kooli julmalt üle ja lähme hoopis laagrisse. Kooriga muidugi, teisi inimesi ma varsti enam ei mäletagi, kui asi nii edasi läheb. Ma usun, et see saab ülimalt muhe olema.
Eks siis .. näeme loodetavasti varsti jälle.

Järgmine nädal võite mind mu punaste metsviinapuuväätide all külastada, elagu kakao ja muffinid (: