Nasty

Ilm on jälk. Reuma vaevab. Vanainimese asi, mis parata. Siis, kui me veel arvasime, et tulebki vananaiste suvi oktoobris, siis oli laager. Seal Viljandi lähedal Pärstis. Sai laulda ja ... laulda. Ja natuke rebaseid ristitud, hästi leebelt. Ja hommikul päikesepaistel piknikku peetud. Ühesõnaga, soe oli. Siis. Eila veel ..
Ja sai koolis käidud ja Ida tantsukoolile lavasirme trükitud ja filosoofias end juhtmeks tõmmatud ja üle lastud ja vihmaveeloikudest rahvatantsijapõlvekaarel üle karatud ja sünnipäevasid peetud. Oh, neist võiks lausa rääkida. Natuke ikka.
Teisipäeval tehti Zavis Kaarli auks pikk laud ja rahvakogunemine. Täitsa moos ju, kuidas suvalised massid sujuvalt lõimuvad. Äraminek osutus aga mitte nii sujuvaks. Meid oli viis - tsut-tsut liiga palju, et ühe laadimisega taksosse mahtuda. Noh, ma olin valmis jala minema, niikuinii oleks minu pärast mingi tiiru pidanud tegema. Aga ei, vaja otsida maksitakso. Seda muidugi kesklinnas niisama ei vedelenud. Lõpuks hakkasime Kaarliga jala astuma, Riia mäest üles ja raudteeviadukti alt läbi. Seal tuli mõistus koju, et kui eesmärgiks on kunagi ka koju jõudmine, oleks võib-olla tark Võru mnt poole pöörata. Mööda Raudtee tänavat, mis loogiliselt võttes oleks nagu olnud just õige ühendus Riia ja Võru mnt vahel. Pärast pikka vehkimist ja kerget kahtluseussi leidsin ma ennast järsku Lõunakeskuse kandis Selveri eest. No müstika, segadus oli täielik. Kõik oli nii kuradi pime külm tühermaa kah. Rõve. Kuidagi olin ma seal veel ringi keerutanud ja kõikvõimalikud teeotsad ja sildid üle tšekkinud, et sama teed tagasi ka ei osanud enam minna. Sildid olid muide haiglaselt väärakad: kahes eri suunas Aardlat näitavad viidad lihtsalt pole normaalsed. Lõpuks leidsin ühe vana kojamehe Selveri parklat pühkimas ja küsisin teejuhatust. Sain. Ja pärast igavikuna tunduvat kihutamist jõudsin lõpuks ka juba tuttavamatele aladele ehk Aardla risti. Kogu matka peale oli kulunud ümaralt kaks tundi. Pooleteise tunni pärast oli äratus. Ei tea, miks see järgmine päev küll nii uim oli?

Eile oli veel sünnipäevasid. Neid on kuidagi palju üldse praegu. Orkuti kõikvõimas süsteem näitab kolme rida inimesi, kes jälle vanemaks saavad. Oktoobrimüstika ja romantiline valentinipäev vist (: Igatahes pidasid Rass ja Rax kuskil Annelinna päristagalõpus oma omasid. Torm peksis vihma, lõhkus vihmavarje ja lehvitas seelikuid. Sooja saamiseks jooksime Kassuga tornmaja üheksandale korrusele ja tegime liftile julmalt ära. Paarti kogus hoogu, kogus inimesi, kogus lärmi ja muidugi kogus läbu. Vajalikke asju sai ära räägitud, mis oli positiivne. Pea all oli Bämbi:D Hommikul üritasime teha nägu, et korter pidigi selline kaosejärgne välja nägema ning tõmbasime uttu. Ilm ei olnud just oluliselt paranenud, kuivemaks ehk siiski.

Nüüd on akna taga olukord endine. Kaka ühesõnaga. Vähemalt lehvib köögist magus õunakoogi lõhn ninna. Jammi.