^^

Hmm. Jah, nad said mu kätte. Enne seda sain mina aga verevõtjad kätte, uuesti. See on siiski suht sõltuvusttekitav. Seekord õnnestus Mann ja Maarja endaga kaasa tirida ja võib-olla tekstiili kohaloleku mõjul eriti lolli mängida. Kuigi see mu eesmärk polnud. Alustuseks suutsin paari minuti jooksul kõik kõige rõvedamad ja ühe inimese puhul lausa anatoomiliselt võimatud haigused endale külge pookida. Ehk siis muidugi linnuke JAH kasti, kui kui küsimus kõlas, kas olete viibinud lääne-Niiluse piirkonnas ning kas elasite 1980ndal aastal Suurbritannias. Muidugi, kamoon! Kõikvõimalikud kroonilised hädad ja hälbed kaasaarvatud. Lõpuks Maarja abil selle pisikese detaili avastanud, pidi muidugi naerust kõveras kõõksuma hakkama, mis veretädile paistis kui meeleheitlikult kramplik valuhoog ja ta püüdlikult ruttas kinnitama, et pole hullu, saame kohe uue lehe printida. Hö. Naer kui manipulatsioonivõte. Järgmise asjana suutsin hetkeks Jüriga juttu ajades oma doonorilehe koos mingite kasulike siltidega ära kaotada. Seda paaniliselt otsides vereandmisruumi sisse hüpata ja kaevata, millega hakkama oli saadud. Õnneks olid tädid seal must ette jõudnud, lehe oma kindlatesse kätesse võtnud, lõid mu voodile pikali ja suskasid nõela veeni. Mis seals ikka. Ebakindla emotsionaalsuse kõikumisega olevus, aga vähemalt verd veel toodab, parem see enne kätte saada, kui tüüp jälle kuskile kilkama ja töllerdama jookseb. Hiljem pidime talongisüsteemil põhinevalt oma nänni kätte saama. See kulges umbes nii:
Tädi: Nii, mida te siis soovite?
Meie: Mmmm.. ööö.. mei tea.
T: Olgu, olgu. Otsustage rahulikult.
Meie: Mmmmm.. ööööö.. mis sina tahad? Mai tea muidu üldse. Ääääää. (jätkus paar minutit) Äkki võtaks selle?
T: (püüdlikult naeratades) Olgu, võtan selle siis?
M: Mmmm.. ööö.. ei tea ikka.
T: (istub tagasi toolile, näperdab pastakat ja hakkab närviliseks muutuma)
M: A teglt, võtaks ikka selle.
T: (võtab kapist kaks komplekti šokolaadi)
Mann: Mmm..öööö ma tahaks seda teist.
T: (otsib välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase sellise šokolaadi, mida Mann tahab)
Töps: Mmmm.. ööö. Tgelt ma tahaks ka hoopis seda teist.
T: (otsib jälle välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase šokolaadi, mida Töps tahab)
Meie: (õnnejunnis)
Tädi: (ka, kuna me oleme kohe ära minemas)
Aga varsti lähme jälle. Ametlikult kaardistatud B+

Neljapäeval tahtsid ühed teised valged kitlid mult jällegi verd. Koos tarkusehamba lisandiga. Ei noh, ma arvan, et kõik tahavad sellisel puhul kuulda lauseid a'la "See on küll üks väga paks luu, kus see hammas kinni on. Jajaaa, siin tuleb väga palju tööd.", "Kuule, võtame selle suuremate sakkidega sae, see võtab paremini.", "Nüüd saeme küll kõik maha.", "Põsest kadus tuimestus. Ah, noh, kannatad ära." ja muud sellist positiivsust süstivat juttu. Ketassae vinguv hääl kuskil peas ja raksuv kangutamine kuulusid juba asja juurde. Hiljem, kuskil nurgas šokist toibuda üritades sain uued suurepärased uudised, et olen endiselt järjekorras veel nelja hamba eemaldamiseks. Siis sai küllalt ja üks kindel EI oli vist parim otsus tol päeval. Rahuldage end kellegi teise hammaste kallal, stomatoloogilised pervid siuksed.

Reedel käisime Otepääl ka. Köök-saun ja palju võõrast rahvast mõningate eranditega. Ei häirinud. Muhe oli.

Aga kui kellelgi mõnikord motoorsed funktsioonid häiritud saavad ehk nad on natuke hädas elukspüsimiseks vajalike protsesside säilitamisega, siis ärge mind appi kutsuge. Ei pruugi hästi lõppeda. Maarja, väike ahne laps, tõmbas omale mahla kurku ja hakkas vist natuke lämbuma. Muidugi ajas see mind naerma, kohe väga meeleheitlikult kõveras kõõksuma. Kõõksus ka Maarja, aga tal vist väga lõbus polnud. Nii me sis keset kooliõue oma aega veetsime, rektor läheb mööda, meie ikka vigiseme. Lõpuks suutis mahl siiski söögitorusse oma rajale tagasi pöörata, naer aga mitte. Igatahes, polnud see absoluutselt minu süü, et ma tõsisel puhul nii reageerin, sest kui kellelgi häda käes, ei peaks ta selle käigus huumorit tegema, veidralt korisema ja suust mahla välja purskama.

I really don't. They're gonna torture me tomorrow and I can't help it.

"Kergelt värdja olemisega lapsuke"

Selline lause on näide meie kalli Epi sõnavaramust. Samas, mõnikord "viidi puusad kergelt pöördesse" ja rokokoo-aegsed pornopildid olid ikka kui "pikantsed stseenid daamidega". Jah, täna räägime kunstiajaloost ehk mina üritamas mitte olla hooajaline sucker. Kunstiajaloost ka seetõttu, et täna sai ta vähemalt osaliselt otsa. Ikka väga väikseosaliselt, kuid siiski. Ei teagi nüüd kohe, millega end lõbustada, kui kadus vajadus lätlast Kangis-Laskis'it ja Gombrich'i lugeda. Õnneks jäid veel alles esmaspäevane visuaalse keskkonna ajaloo töö, kunstiteose uurimustöö essee vormis ning need lugematud kindlat "põnevust" tõotavad seminarid, tööd, kohustuslik lugemisvara ja muuseumikülastused, mida meie uus ajaloo lektor meile lahkelt lubas. Põnevus seisneb absoluutses kõne monotoonsuses ja ükskõiksuses, mida ta meile pakub. Ei mingit Epi emotsioonidest pungil rõõmsat vehklemist ja "äärmiselt-äärmiselt põnevaid sambamomente". Läbi sellega.

Aga homme pidin ma honeybum'i juukseid lõikama. Hö, vaatame kui palju ebasümmeetriat ja korrapäratust ma suudan tekitada :D

Emotsioonik

Kas see pole mitte hea? Hommikul põgeneb uni varakult oma sügavuste ja alateadlike piltidega, asemele tuleb vaikne rahutus. Silmi ei tahaks veel lahti teha, tean, et kell on vähe. Veider valgus: udune ja külm, aga samas nii mahe. Uudishimu on inimlik, kardinaid laiali lüües leian eest paksu, kohe tõesti paksu lumesaju. Naer tuleb peale ja kere lausa ootab juba, millal ometi hakkab kõlaritest Jack Johnson'i muusikat tulema. Tantsin toast tuppa, joon kohvi ja olen rahul. Kõik vaiksed murettegevad asjad kaovad selle pehme valge sumina taha, mis vaikselt musta maa ja kollaste tammelehtede peale langeb ja seal aegamisi veeks saab. Realistlik mõistus undab kuskil vaikselt, kuidas kõik see varsti jalgumärjutavaks lörtsiks sulab ja tuletab meelde tegelikkuse tüütust ja ärritavust. Aga. Ei hooli praegu. Nüüd saabub klišee aeg, mil kõik õige hea soojuse tunde peale toob ja juhuslikus helis või pildis peegeldub jõuluse kaneeli ja küünalde lõhn. Ma tean jah, et ma olen sucker. See on see pisike (või mitte väga pisike) sucker-osa küünilisest minust. Ja las see osa käib teile närvidele, (nagu mõndadele käib närvidele pidev sarkasm ja iroonitsemine) sest see aitab ajal olla just selline, nagu ta mälestustega on kujunenud. Muidu tuleb hiljem jälle tõdeda, et seekord polnud õiget tunnet ja kõik on kuidagi rikutud. Laske ma olen sucker ja emotsionaalne oma klišeedega. Just nüüd, kui maa esimest korda valge teki alla poeb.

Uuh, I lost my identity

Kolmapäevad pole vennad. Seda tõestab viimaste nädalate assortii. Aastate kaheksakümnendate süldilauast, orientaalsete biitidega geishadest räpasesse hooramajja ja lõpuks nunnadena Zavi. Aga ütleks, et nii ongi vist kõige parem. Ja kõiki teisi nii näha. Igaüks võtab vastavasse karakterisse tsipake ennast kaasa ja mängib rolli nii hästi või palju, kui tahtmist või viitsimist parajasti on. Ja jälle on sõbral mõni nüanss juures ning argipäev tohutult värvikam - mis saaks veel parem olla. Siis saab teisel päeval pruunis lehepudrus jalgadega sahmida ja eelmist õhtut meenutades naerma pursata. Või igavas loengus korraks kellegagi pikki jutte rääkivaid pilke vahetatud. Või oma diivaninurgas teed lürpides jällegi uskumatutesse fantaasiavarustesse purjetatud. Parim tekstiil ever. Siiamaani ei suuda uskuda, et mis head ma ometi teinud olin, et sellisesse punti sattusin. Kõik on nii erinevad ja samas niiväga sarnased, et koos võib kus iganes käia ja hullumiseni naerda või jälle eksistentsiaalseid probleeme ja müsteeriume arutatud. See vist panebki kokku meie tekstiili kursuse, see kõikide tüüpide mikstuur. See on nagu päike oma kiirtega, igaüks isesuunas, aga mõne puududes on valgus siiski tuhmim. Ja kui kahju, et juba on november ja meil on jälle vähem aega koos koolis käia.
Kolmapäeval igatahes marssis see kamp kui üks mees nunnadena Zavi sisse. Praise the Lord - laulis Gopselit, mängis munga ja Draculaga lauajalgpalli, tantsis end hingetuks ja rüüpas nurgalauas õlut. Kuni uus baaritsikk tuli noori inimesi välja lööma ja õde Ursula koos Punase Risti mungaga järgmise kloostri poole teele asus, kus kõlvatud paljakintsulised meesisendid parajasti ringi jooksid. Lõpuks suutis taevane püha viha neid veidi taltsutada ja oma ülesande täitnuna võis Ursula igavikulisusse hajuda, et anda teed oma maisemale alter-egole aka Töpsule. Viimane jätkas oma maist teekonda mööda öiseid Tartu tänavaid, Norskava-Rene filmiõhtuid ja kella seitsmeks fockin-ell-Juhan-poisi überilusat maja. Han ja mina saime küll maja külmima toa, aga see-eest oli katuseakende taevavaade külmetamist väärt. Halleluuja!
Koolis oleme usinalt siidi maalinud, Platoniga end juhtmestanud ja ohtralt iba ajanud - nagu ikka produktiivne olnud. Nüüd ootab ees nill nädalavahetus, soe mantel ja ei-tea-veel-milline-kook-kokaraamatust-valida hõrgutis.