^^

Hmm. Jah, nad said mu kätte. Enne seda sain mina aga verevõtjad kätte, uuesti. See on siiski suht sõltuvusttekitav. Seekord õnnestus Mann ja Maarja endaga kaasa tirida ja võib-olla tekstiili kohaloleku mõjul eriti lolli mängida. Kuigi see mu eesmärk polnud. Alustuseks suutsin paari minuti jooksul kõik kõige rõvedamad ja ühe inimese puhul lausa anatoomiliselt võimatud haigused endale külge pookida. Ehk siis muidugi linnuke JAH kasti, kui kui küsimus kõlas, kas olete viibinud lääne-Niiluse piirkonnas ning kas elasite 1980ndal aastal Suurbritannias. Muidugi, kamoon! Kõikvõimalikud kroonilised hädad ja hälbed kaasaarvatud. Lõpuks Maarja abil selle pisikese detaili avastanud, pidi muidugi naerust kõveras kõõksuma hakkama, mis veretädile paistis kui meeleheitlikult kramplik valuhoog ja ta püüdlikult ruttas kinnitama, et pole hullu, saame kohe uue lehe printida. Hö. Naer kui manipulatsioonivõte. Järgmise asjana suutsin hetkeks Jüriga juttu ajades oma doonorilehe koos mingite kasulike siltidega ära kaotada. Seda paaniliselt otsides vereandmisruumi sisse hüpata ja kaevata, millega hakkama oli saadud. Õnneks olid tädid seal must ette jõudnud, lehe oma kindlatesse kätesse võtnud, lõid mu voodile pikali ja suskasid nõela veeni. Mis seals ikka. Ebakindla emotsionaalsuse kõikumisega olevus, aga vähemalt verd veel toodab, parem see enne kätte saada, kui tüüp jälle kuskile kilkama ja töllerdama jookseb. Hiljem pidime talongisüsteemil põhinevalt oma nänni kätte saama. See kulges umbes nii:
Tädi: Nii, mida te siis soovite?
Meie: Mmmm.. ööö.. mei tea.
T: Olgu, olgu. Otsustage rahulikult.
Meie: Mmmmm.. ööööö.. mis sina tahad? Mai tea muidu üldse. Ääääää. (jätkus paar minutit) Äkki võtaks selle?
T: (püüdlikult naeratades) Olgu, võtan selle siis?
M: Mmmm.. ööö.. ei tea ikka.
T: (istub tagasi toolile, näperdab pastakat ja hakkab närviliseks muutuma)
M: A teglt, võtaks ikka selle.
T: (võtab kapist kaks komplekti šokolaadi)
Mann: Mmm..öööö ma tahaks seda teist.
T: (otsib välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase sellise šokolaadi, mida Mann tahab)
Töps: Mmmm.. ööö. Tgelt ma tahaks ka hoopis seda teist.
T: (otsib jälle välja vitriini võtme ja võtab sealt viimase šokolaadi, mida Töps tahab)
Meie: (õnnejunnis)
Tädi: (ka, kuna me oleme kohe ära minemas)
Aga varsti lähme jälle. Ametlikult kaardistatud B+

Neljapäeval tahtsid ühed teised valged kitlid mult jällegi verd. Koos tarkusehamba lisandiga. Ei noh, ma arvan, et kõik tahavad sellisel puhul kuulda lauseid a'la "See on küll üks väga paks luu, kus see hammas kinni on. Jajaaa, siin tuleb väga palju tööd.", "Kuule, võtame selle suuremate sakkidega sae, see võtab paremini.", "Nüüd saeme küll kõik maha.", "Põsest kadus tuimestus. Ah, noh, kannatad ära." ja muud sellist positiivsust süstivat juttu. Ketassae vinguv hääl kuskil peas ja raksuv kangutamine kuulusid juba asja juurde. Hiljem, kuskil nurgas šokist toibuda üritades sain uued suurepärased uudised, et olen endiselt järjekorras veel nelja hamba eemaldamiseks. Siis sai küllalt ja üks kindel EI oli vist parim otsus tol päeval. Rahuldage end kellegi teise hammaste kallal, stomatoloogilised pervid siuksed.

Reedel käisime Otepääl ka. Köök-saun ja palju võõrast rahvast mõningate eranditega. Ei häirinud. Muhe oli.

Aga kui kellelgi mõnikord motoorsed funktsioonid häiritud saavad ehk nad on natuke hädas elukspüsimiseks vajalike protsesside säilitamisega, siis ärge mind appi kutsuge. Ei pruugi hästi lõppeda. Maarja, väike ahne laps, tõmbas omale mahla kurku ja hakkas vist natuke lämbuma. Muidugi ajas see mind naerma, kohe väga meeleheitlikult kõveras kõõksuma. Kõõksus ka Maarja, aga tal vist väga lõbus polnud. Nii me sis keset kooliõue oma aega veetsime, rektor läheb mööda, meie ikka vigiseme. Lõpuks suutis mahl siiski söögitorusse oma rajale tagasi pöörata, naer aga mitte. Igatahes, polnud see absoluutselt minu süü, et ma tõsisel puhul nii reageerin, sest kui kellelgi häda käes, ei peaks ta selle käigus huumorit tegema, veidralt korisema ja suust mahla välja purskama.