Uuh, I lost my identity

Kolmapäevad pole vennad. Seda tõestab viimaste nädalate assortii. Aastate kaheksakümnendate süldilauast, orientaalsete biitidega geishadest räpasesse hooramajja ja lõpuks nunnadena Zavi. Aga ütleks, et nii ongi vist kõige parem. Ja kõiki teisi nii näha. Igaüks võtab vastavasse karakterisse tsipake ennast kaasa ja mängib rolli nii hästi või palju, kui tahtmist või viitsimist parajasti on. Ja jälle on sõbral mõni nüanss juures ning argipäev tohutult värvikam - mis saaks veel parem olla. Siis saab teisel päeval pruunis lehepudrus jalgadega sahmida ja eelmist õhtut meenutades naerma pursata. Või igavas loengus korraks kellegagi pikki jutte rääkivaid pilke vahetatud. Või oma diivaninurgas teed lürpides jällegi uskumatutesse fantaasiavarustesse purjetatud. Parim tekstiil ever. Siiamaani ei suuda uskuda, et mis head ma ometi teinud olin, et sellisesse punti sattusin. Kõik on nii erinevad ja samas niiväga sarnased, et koos võib kus iganes käia ja hullumiseni naerda või jälle eksistentsiaalseid probleeme ja müsteeriume arutatud. See vist panebki kokku meie tekstiili kursuse, see kõikide tüüpide mikstuur. See on nagu päike oma kiirtega, igaüks isesuunas, aga mõne puududes on valgus siiski tuhmim. Ja kui kahju, et juba on november ja meil on jälle vähem aega koos koolis käia.
Kolmapäeval igatahes marssis see kamp kui üks mees nunnadena Zavi sisse. Praise the Lord - laulis Gopselit, mängis munga ja Draculaga lauajalgpalli, tantsis end hingetuks ja rüüpas nurgalauas õlut. Kuni uus baaritsikk tuli noori inimesi välja lööma ja õde Ursula koos Punase Risti mungaga järgmise kloostri poole teele asus, kus kõlvatud paljakintsulised meesisendid parajasti ringi jooksid. Lõpuks suutis taevane püha viha neid veidi taltsutada ja oma ülesande täitnuna võis Ursula igavikulisusse hajuda, et anda teed oma maisemale alter-egole aka Töpsule. Viimane jätkas oma maist teekonda mööda öiseid Tartu tänavaid, Norskava-Rene filmiõhtuid ja kella seitsmeks fockin-ell-Juhan-poisi überilusat maja. Han ja mina saime küll maja külmima toa, aga see-eest oli katuseakende taevavaade külmetamist väärt. Halleluuja!
Koolis oleme usinalt siidi maalinud, Platoniga end juhtmestanud ja ohtralt iba ajanud - nagu ikka produktiivne olnud. Nüüd ootab ees nill nädalavahetus, soe mantel ja ei-tea-veel-milline-kook-kokaraamatust-valida hõrgutis.