Emotsioonik

Kas see pole mitte hea? Hommikul põgeneb uni varakult oma sügavuste ja alateadlike piltidega, asemele tuleb vaikne rahutus. Silmi ei tahaks veel lahti teha, tean, et kell on vähe. Veider valgus: udune ja külm, aga samas nii mahe. Uudishimu on inimlik, kardinaid laiali lüües leian eest paksu, kohe tõesti paksu lumesaju. Naer tuleb peale ja kere lausa ootab juba, millal ometi hakkab kõlaritest Jack Johnson'i muusikat tulema. Tantsin toast tuppa, joon kohvi ja olen rahul. Kõik vaiksed murettegevad asjad kaovad selle pehme valge sumina taha, mis vaikselt musta maa ja kollaste tammelehtede peale langeb ja seal aegamisi veeks saab. Realistlik mõistus undab kuskil vaikselt, kuidas kõik see varsti jalgumärjutavaks lörtsiks sulab ja tuletab meelde tegelikkuse tüütust ja ärritavust. Aga. Ei hooli praegu. Nüüd saabub klišee aeg, mil kõik õige hea soojuse tunde peale toob ja juhuslikus helis või pildis peegeldub jõuluse kaneeli ja küünalde lõhn. Ma tean jah, et ma olen sucker. See on see pisike (või mitte väga pisike) sucker-osa küünilisest minust. Ja las see osa käib teile närvidele, (nagu mõndadele käib närvidele pidev sarkasm ja iroonitsemine) sest see aitab ajal olla just selline, nagu ta mälestustega on kujunenud. Muidu tuleb hiljem jälle tõdeda, et seekord polnud õiget tunnet ja kõik on kuidagi rikutud. Laske ma olen sucker ja emotsionaalne oma klišeedega. Just nüüd, kui maa esimest korda valge teki alla poeb.