Niisiis, ma olen süstija. Ainult, et ma eelistan viirukeid. Otse veeni ikka, mis muud siis. Päris muhe tunne on.

Aga jah, Leebo, see tüüp, kes arvestas ühe pooliku siidri hinna ümber kümneks uueks pudeliks õlleks, pidi ikka suht matemaatiline geenius olema. Kuigi jah, tegelikult, ühe neist kümnest suutis ta ka siiski veel maha ajada. Hih jah. Ja viirukid ja säraküünlad sobisid lihtsalt suurepäraselt keskkonda. Erki, va paganas, ära kurjusta.

Ja kassiigatsus tabas nüüd ja veelgi ägedamalt. Kohtasin nimelt ühte musta ja kohe-täitsa-päris Jope moodi kiskat. Oeeh. Täitsa raske on niimoodi. Jah, Leebo, lähme teeme oma taarapäeva ära ja päästame teid uppumisest ja sis saaks ma nii kogemata kombel ka Koid näha.

Aa, ja nagu pildil näha, igatsen ma suve. Lausa ninapidi vette ajab. Seda siis päris sooja ja puha, koos volle ja muruga.

Hmm, päris mõttetu möla sai. Heh, aga mida siin ikka loota.