Amoxicillinratiopharm - my dear poison

Hoiatus! Järgnev tekst võib sisaldada ülimalt vaimunüristavaid osiseid ning lehel allapoole liikumine lõppeb suure tõenäosusega asjatu ajakao ja vaimse taandarenguga. Jätkamine omal vastutusel.


Mmrr nojah siis. Suur glämmimine lõppes kurjalt ehk miski hea ei saa siin ilmas kaua kesta. Nüüd üritab kommunistlik seltsimees Angiin mu kallal oma hävitustööd toime panna. Kellelgi ei tohi lõbusam olla, kui teistel. (Kuigi nüüd tundub, et kõigil teistel on just seesama - lõbus.) Aah, paranoia. Hulgast tablettidest ja tinktuuride aurust. Sisemus lahustub juba neis teeliitrites (roheline tee, pune, piparmünt, ingver, sidrun ja mesi:). Õnneks on olemas mu Liquid Acid'i funky dub, triphop, jazz, dj mix and chillout. See oleks just see muusika, mis ma paneks klappidesse, kui jõuaks jätte vaikse disko aeg. Olete kuulnud sellest? Inimesed tulevad kokku, on vaikselt, panevad oma pleikud mängima ja tantsivad oma muusika järgi. Keegi ei saa muusikavaliku kallal vinguda. It would be so nice. Tegelikult on pleikuga tänaval kõndimine ikka kergelt ohtlik, enesetunne muutub kuidagi palju süüdimatumaks. (Küsige nüüd jah, mis kuradi muusikat ma kuulan, et see süüdimatuks muudab:D) Aga samas, ilma ei oskagi väga, inimesi on kuidagi palju meeldivam vaadelda (ja seda meeldib mulle väga teha), kui muhe tämber kõrvus kumiseb. Nii kaob komme tänaval kurjalt põrnitsedes kõndida kah. Just, Leebo.
Aeeeh, võib-olla tuleks kasuks asjalikuks hakkamine ... nüüd!
Või ..
...
.. nüüd!!!
Olgu .. kollllllm, neli ...
Aaah, keda ma petan.
Iga hommik mõtlen, kuidas ma alles täna olen kasulik ja teen KÕIK ära. Kõik koolijandid ja oma jandid, mida ammu tahtmine teha ja mantli õmblen ka valmis. Mantli, mis siin kurvalt tükkidena põrandal lösutab. Aaga ei. Parem neid ohutust kaugusest ehk arvuti eest piielda. Pealegi on mul nüüd tohutu hulk uusi filme, mida vaadata võiks ja uued blogid, mida lugeda võiks. Jah. Ouh, õigust jääb veel ülegi. Tšekkige teie ka, Minividin ja Oskar on väljamaal, väga erinevates maailma punktides, aga jah, kirjutavad. Porodest ja kängurudest (:
A jah, hiljuti oli üks egoutsitus, mis suunurga naerma pani. Pärast maalitundi tuli meie meesmodell mu juurde ja ütles, et ta tahaks just mu maali omale. Hih. See oli nagu .. kiitus vms. Eriti pärast mitte-just-kõige-paremini-läinud hindamisi. Ja tunne oli hea. Eks siis pärast kevadisi hindamisi peab talle helistama. Ammu pole egobuustida saanud.

Nüüd!!

Fitzherbert/Titspervert

Riili noh, hands off!

Eile oli Maria sünnipäev. Sealsamas epa-keldris, kus üle-eelmisel aastal halloweenipidu jahu sisse sai kastetud. Ning kuna me olevat oma tollaste medõe/Peggy Bundy kostüümidega mõnele unustamatu mulje jätnud, pidime seegi kord oma maine kaitsmiseks midagi välja mõtlema. Õnnelikeks valituteks osutusid glämmid draamakuningannad oma puhvis seelikute, kõrgustesse tupeeritud soengute ning roosadest sulgedest kunstripsmetega. (Viimaste otsimise ja valmistamise jaoks oli broneeritud terve eelmine õhtu. Suurem liimimine ja nikerdamine ta igatahes oli. Superattacki teile silma, tublid naised!) Linna peal liikudes võis see päris huvitav vaatepilt olla: kolm marukohevat hilpharakat ja ülisuuuuuur tort, mis me Mariale valmistasime. Pidu ise möödus kenasti ja rahvamassis, mis kahjuks sisaldas endas ka minu arust maailma suurimat titsperverti. Täiesti uskumatu, kui põhimõttekindlalt suudab keegi vestluskaaslase näost paarkümmend senti allapoole jõllitada ja mitte millestki muust rääkida. Müstikamoos.

VASAKUL!

See oli üks järjekordne veider õhtu. Tuleb välja, et isegi siis, kui me lepime kokku meestega enam mitte vaielda huulemöglade ja kreemide kasulikkuse üle, tuleb ikka suhteliselt tühjast kohast järjekordne teema, mille üle tubli kaks tundi väga ägedat vaidlust pidada. Seekordseks tipphetkeks sai pärast Marini juurest Zavi ja hiljem Krooksu jõudmist viisakas ja ülalpeetud diskussioon (loe: kohutav üksteisest üle karjumine ja linna kaardi juures juba peaaegu et füüsiline kähmlus) lühidalt selle üle, et kas Marini maja eest vaadates asub Zav paremat või vasakut kätt. Mehed esimese poolt ja meie Leeboga tuliselt teise eest. Vaidluse juhatas sisse see, kui nad meie järel, aga siiski "täielikult meid, vaeseid äraeksinuid, juhtides" Zavini jõudsid. Hiljem üritasid nad oma eelnevat juttu mitte mäletada ehk taganesid osaliselt oma argumentidest. Veenmisjõududena värvati ka kõikvõimalikud tuttavad, kes kahjuks oma ebakompetentsi tõttu väga rahuldavaid vastuseid ei suutnud anda. Mängu tulid suured panused ja õigsusetunne tõusis taevani. Nüüd, veidi rahulikumas keskkonnas, otsisin (ja seda tegid arvatavasti ka teised) Tähtvere aerofotod välja ja pean nentima, et seekord võitsime vaid väga-väga napilt. Kuid siiski. Ehk siis, ei mingit pikka viha, eks ˇˇ*

Täna päästsime Leebo ja ta kassi taara sisse uppumisest. Selleks tarisime lugematu hulga kotte pudelite ja purkidega pudelimajja. Selles oli muidugi hurmavalt hingemattev rohelise mõtteviisiga parmude aroom ning muidugi olid kõikvõimalikud pinnad omandanud kleepuvad omadused. Algul oli nalja ja põnevust kui palju: nii tore ju vaadata, kuidas pudelid keereldes lähevad, vahepeal infrapunases kiirguses supeldes. Aga no pärast paarisadat anumat kujunes asi juba päris rutiinseks. "Oli vast pidu, tüdrukud!" Eriti kurjaks läks asi, kui ukse taha teisigi huvilisi kogunema hakkas, aga et meil oli veel kaks suurt prügikotitäit ära tühjendada, ei lasknud me end eriti häirida. Kuni hetkeni, mil masin meist ära tüdis ja urisema hakkas - olime ta mahutavuse proovile pannud. Võtsime siis oma viimase pool kotitäit tagasi seemneks kaasa.
Enne koori oli meil veel paar tundi aega ja Leebokas tahtis end peoks üles lüüa, kui helises uksekell ja seal seisis värisev ja haleda näoga Emori-tädi Tiina Ülenurm. "Laske mind sisse, varbad külmetavad." Aga niipea, kui ta varba ukse vahele oli saanud, tõmbas kotist räbalaks kulunud ümbriku ankeediraamatuga ja maandus hoogsalt diivanile. Mina oma viisakuseraasu ja naiivse sinisilmsusega olin ainsana tuppa jäänud, sest kurjamid Leebo ja ta mamma tõmbasid esimesel võimalusel sealt leebet. Nii pidingi ma külas olles vastama mingile kuradi Emori uuringule. Küsimused olid lausa uskumatult mitmekesised: telekanalite vaadatavusest ja kujundamisest ninarohtudeni ning majandusministeeriumi usaldusväärsusest Eurovisioonile pääsenud laulu võidu õigsuseni. Ju siis saab tänu sellele parema Eesti.

Never another couch. Never!

Kool on vaikselt käima lükatud, kuigi üldse ei tahaks. Tuleval nädalal ei paku vähemalt see enam lisamasendust, et ülikooli lapsukesed kaua magada saavad. Ja kahtlane tunne on, et meil on vist reede tühjaks jäänud. Ei tohiks ära sõnuda.
Vastlapäevast polegi nagu suurt midagi rääkida, erinevalt eelmisest aastast. Eks see kajastub ka lumeolluse koguses. Oli nagu ikka.
Erinevalt Eesti lumeolude virisemisväärsusest ei morjendanud samaväärne või isegi väiksem lumekogus Rootsis kohe üldse. Nimelt sõidutati meie hüperaktiivne tekstiilikogumik neljapäeval Stockholmi. Stockholm Furniture Fair/Northern Light Fair 2008 siis täpsemalt. Otsustasime Thea-beibega Lollinnas veel viimase eestipärase eine teha ehk siis käik Hesburksi, kus kohtasime last, kes lihtsalt lõbu pärast mingid olulised võtmed kasutatud nõude kasti viskas ning mingit väga purjus rootslast, kes oma pehmuse tõttu svenskade keele veelgi naljakamaks moondas. Tšekkinni oodates leidsime omale uue "Rootsi Vanama", kes oli ikka kohutaval kombel äksi täis ja vatras, nii et meil kõrvad s**avett jooksid. Vaffa. Lõpuks saime ikka laeva ja kajutitesse koos oma abikaasadega. Neid on mul nüüd kolm või vadeva. Loivasime ringi, tšekkisime õhtuseid potentsiaalseid paartimispaiku, vaatasime veidraid telekanaleid, sõime, jõime ja kuulasime mussi. Öösel kogunesime ajuti kümnekesi neljasesse kajutisse ja lõime end kollektiivselt üles, et siis kruiisilaeva Romantika öiseid võlusid kaeda. Võlud olid järgmised: 1) suur kabareesaal veidra kokkuklopsitud bändi ja paari tossava vanamehenässiga, 2) natuke suitsune karaokebaar, kus algselt koledasti kõlanud purjus eesti kõride hääled tundusid hilisemate rootsi purjus noorte kõride häältega võrreldes tõeliste ooperilaujatena. Jah, eesti mees on laululõvi! 3) tõsine futu diskosaal, mis oli tossust sinine ja täiesti tühi hetkeni, kui me selle oma hullumeelse tantsuga vallutasime ja sellega ka teised tantsumaiad kohale meelitasime. Märkasite ühist märksõna? Suits!!! Fakk, värdjad. Tallink hiilgab endiselt esikohal tolerantsiga tossuimejate suhtes. Ainuke ruum, kus hapniku kontsentratsioon paistis suurem olevat ning kus olid kohutavalt kaunilt kujundatud lillas sametis tugitoolid, oli suletud ja vaikne. Igatahes pärast ägedat vaidlust kella keeramise ja õige ärkamisaja suhtes vajusime kolme paiku magama. Hommikul hüppasime tekile ja vahtisime ilusaid majakesi skääridel päikesepaistes lösutamas. Sadamas suutsime pärast segadust (suur hulk lolli ilmega eestlasi bussipeatuses piletiautomaati jõllitamas ja näpuga ettevaatlikult katsumas) edukalt ja kalli raha eest kesklinna ja metrooga edasi messikeskusesse liigelda. Kohapeal saime kaelakaardi, hunniku brožüüre ning ning kolm tundi kõigega tutvumiseks ning kahe ülesande jaoks ettevalmistava materjali kogumiseks. Õõõh, pind kõigi nende lugematute saalide ja veel rohkem lugematute bokside all oli ruutkilomeetreid väärt. Kontsad, ütleme leebelt, ei aidanud just kaasa. Igatahes ei taha me enam eales ühtegi vannabi disaindiivanit näha. Eriti, kui seal justnagu midagi disaintud polekski. Kvartalite kaupa halli, mõttetut ja värvitut mööblit. Ainsad helged hetked olid noorte disainerite boksid, mis tõesti üllatasid oma suurepäraste ideede ja väljendusrikkusega. Ja värvidega! Nii me siis kolm tundi hiljem väsinult ja kokkuvarisenult jälle kohtusime, reklaamkotid täis kilosid buklette aka kollaažimaterjali. Metrooga kesklinna ja omal vabal ja metsikult valutavatele jalgadele pealesunnitud valikul edasi sadamasse jalgsi. Ainukese keeleoskaja ja orienteerujana ei õnnestunudki mul meid väga ära eksitada. Aga kurja, kuidas rootslased saavad päikseprillid ees juba kevadilmas päikest, linde ja kevadõhku nautida. Jälle laevas, vajusime lihtsalt järjest duši alla ja magama. Aga ainult natukeseks, sest viimane õhtu ootas veel ees. Seega manustasime kiirelt kofeiini ja tuju tuligi. Seekord oli käes reede õhtu ning inimesed suuremas peotujus, mis väljendus ka täis saalides ja uhkes kabareeshow's. Väga muhe. Diskosaalis läks jällegi suuremaks lõhkumiseks, seekord küll vähenenud koosseisus, kuid koos oma õppejõududega. Nad on meil ikka parimad. Ei lastud end segada ka ohtratel eesti-rootsi-türgi vms higistel isastel, kes kitsal alal olukorrast viimast üritasid võtta. Hiljem jätkasime Kassu-Miiloga tantsu veel ka kabarees, aga siis nõudis ka toss ja päevane ringikablutamine oma osa ning jällegi vajusime kurnatult kolmeks magama. Hommikul tervitas Eesti jällegi oma esmaklassilise uduvihma ja hallusega, mida kindlasti kaasmaalased üle maailma nii tohutult igatsevad. Kurja, kuidas tahaks päikseprilli, varvaste ja muru aega.
Aga nii oli siis "lühi"kokkuvõte tegemistest nädalavahetusel. Loodetavasti oli huvitav, kuigi jah, lootus on lollide ootus.

Retsept nädalavahetuseks ehk mittemidagitegemiseks

Lühikirjeldus positiivsete tulemustega kokanduseksperimendist:
Neljapäeva õhtul alustame Leeboga Rimis söögigraafiku tegemisest. Vaevalt majja kohale jõudnud, kui kuskil nurga taga oodanud Mari, Raavo ja Kaur sisse sajavad. Öööm, paanikahoog toitlustusosakonnas. Olks, läheb õnneks - pasta penne koorekastmes. Külalised lahkuvad. Enamvähem kolmeks saab magama. Hommikul ühineb Marin, ehk siis kahe ja poole tunnine pläkupläku megavoodis. Kartuli-sibula-juustu püreesupp. Järgnevalt keskmiselt neljatunnine uimz leboasendis Jack Johnsoni ja sütel küpsetatud vahukommidega. Käik poodi ehk ega meil ometi liiga palju süüa pole? Üheksa paiku Hannes, Juhan, Kaarel, šokolaadine kook, jäätis ja vaarikamoos. Neile kapatäite kaupa CocaCaptain'i ja meile veini. Enamvähem kuueks saab magama. Pärast kohutavat jauramist ja lina vs tekk võitlust ülemisel korrusel. Osadele ehk Kaarlile ja Hannesele hommikuks plaanitud varane mäeleminek lükkub sujuvalt edasi poole kolmeni kestva hommikusöögi (tatrapudru, võileibside ja puberti) tõttu. Jätkub nill filmide ärarikkumine, kana ning sauna valmistamine ning uimz. Lisanduvad Priit ja Tiina. See-eest eralduvad kiiruga toore riisi ja kana alla kugistanud Juhan ja Hannes. Saabub Harald, uimz ja saun, mis pole kohe üldse mitte uimz. Ehk nahk saab kõva vatti 120 kraadi, lume ja soola koosmõjus. Mrrrr. Järgnevalt möödub mitu tubli tundi üksteise igakülgse mudimise ja sõtkumisega. Vahepeal lisanduvad siiski ka vahepeal kaduma läinud kaks noorsandi. Mudimine jätkub õlle, veini ja hallitusjuustudega. Lumikatte ilmnemise puhul minnakse välja lumme mässama. Sõna otseses mõttes. Meie Leeboga võidame: jah me teame, et meil on õigus:) Valgetest kummikutest(lav juuuu!) vabanenuna ja tagasi majas olles jätkub nill veidi vaiksema biidiga, kuni nillijad üksteise järel ära vajuma hakkavad. Aga! Tagasilöögina ärkab kuue paiku kolme mehe peas erakordne kokandusguru ning tubadesse hõljub letšolõhn. Alice imedemaal. Kolme tunni pärast ajavad äratuskellad üksteise võidu uimaseid inimesi laua taha kohvi manustama. Eralduvad Marin, Tiina ja Priit. Ülejäänud inimmass austab eelmisi tegutsemisrohkeid aegu ning jätkab kaunist lumerohket päeva ülendava uimerdamise ning veidrate toidukombinatsioonide väljamõtlemisega. Eemaldub Harald. Märkimisväärsete veidruste saatel möödub maja kasimine ning meessoost isendite lahkumine. Meie auto saab kaunistet. Algab prügi sorteerimine ning toimingu raskema osana ka sobilike mahutite otsimine mööda Otepää linna. See õnnestub osaliselt, teine pool lõpetatakse Kuustes. Grammofon rändab potentsiaalsetele parandajatele lähemale ning plaanid tehakse uueks nädalavahetuseks söögi ja kaaskannatajate seltsis.
Tulemus pole garanteeritud.