Täna päästsime Leebo ja ta kassi taara sisse uppumisest. Selleks tarisime lugematu hulga kotte pudelite ja purkidega pudelimajja. Selles oli muidugi hurmavalt hingemattev rohelise mõtteviisiga parmude aroom ning muidugi olid kõikvõimalikud pinnad omandanud kleepuvad omadused. Algul oli nalja ja põnevust kui palju: nii tore ju vaadata, kuidas pudelid keereldes lähevad, vahepeal infrapunases kiirguses supeldes. Aga no pärast paarisadat anumat kujunes asi juba päris rutiinseks. "Oli vast pidu, tüdrukud!" Eriti kurjaks läks asi, kui ukse taha teisigi huvilisi kogunema hakkas, aga et meil oli veel kaks suurt prügikotitäit ära tühjendada, ei lasknud me end eriti häirida. Kuni hetkeni, mil masin meist ära tüdis ja urisema hakkas - olime ta mahutavuse proovile pannud. Võtsime siis oma viimase pool kotitäit tagasi seemneks kaasa.
Enne koori oli meil veel paar tundi aega ja Leebokas tahtis end peoks üles lüüa, kui helises uksekell ja seal seisis värisev ja haleda näoga Emori-tädi Tiina Ülenurm. "Laske mind sisse, varbad külmetavad." Aga niipea, kui ta varba ukse vahele oli saanud, tõmbas kotist räbalaks kulunud ümbriku ankeediraamatuga ja maandus hoogsalt diivanile. Mina oma viisakuseraasu ja naiivse sinisilmsusega olin ainsana tuppa jäänud, sest kurjamid Leebo ja ta mamma tõmbasid esimesel võimalusel sealt leebet. Nii pidingi ma külas olles vastama mingile kuradi Emori uuringule. Küsimused olid lausa uskumatult mitmekesised: telekanalite vaadatavusest ja kujundamisest ninarohtudeni ning majandusministeeriumi usaldusväärsusest Eurovisioonile pääsenud laulu võidu õigsuseni. Ju siis saab tänu sellele parema Eesti.