Never another couch. Never!

Kool on vaikselt käima lükatud, kuigi üldse ei tahaks. Tuleval nädalal ei paku vähemalt see enam lisamasendust, et ülikooli lapsukesed kaua magada saavad. Ja kahtlane tunne on, et meil on vist reede tühjaks jäänud. Ei tohiks ära sõnuda.
Vastlapäevast polegi nagu suurt midagi rääkida, erinevalt eelmisest aastast. Eks see kajastub ka lumeolluse koguses. Oli nagu ikka.
Erinevalt Eesti lumeolude virisemisväärsusest ei morjendanud samaväärne või isegi väiksem lumekogus Rootsis kohe üldse. Nimelt sõidutati meie hüperaktiivne tekstiilikogumik neljapäeval Stockholmi. Stockholm Furniture Fair/Northern Light Fair 2008 siis täpsemalt. Otsustasime Thea-beibega Lollinnas veel viimase eestipärase eine teha ehk siis käik Hesburksi, kus kohtasime last, kes lihtsalt lõbu pärast mingid olulised võtmed kasutatud nõude kasti viskas ning mingit väga purjus rootslast, kes oma pehmuse tõttu svenskade keele veelgi naljakamaks moondas. Tšekkinni oodates leidsime omale uue "Rootsi Vanama", kes oli ikka kohutaval kombel äksi täis ja vatras, nii et meil kõrvad s**avett jooksid. Vaffa. Lõpuks saime ikka laeva ja kajutitesse koos oma abikaasadega. Neid on mul nüüd kolm või vadeva. Loivasime ringi, tšekkisime õhtuseid potentsiaalseid paartimispaiku, vaatasime veidraid telekanaleid, sõime, jõime ja kuulasime mussi. Öösel kogunesime ajuti kümnekesi neljasesse kajutisse ja lõime end kollektiivselt üles, et siis kruiisilaeva Romantika öiseid võlusid kaeda. Võlud olid järgmised: 1) suur kabareesaal veidra kokkuklopsitud bändi ja paari tossava vanamehenässiga, 2) natuke suitsune karaokebaar, kus algselt koledasti kõlanud purjus eesti kõride hääled tundusid hilisemate rootsi purjus noorte kõride häältega võrreldes tõeliste ooperilaujatena. Jah, eesti mees on laululõvi! 3) tõsine futu diskosaal, mis oli tossust sinine ja täiesti tühi hetkeni, kui me selle oma hullumeelse tantsuga vallutasime ja sellega ka teised tantsumaiad kohale meelitasime. Märkasite ühist märksõna? Suits!!! Fakk, värdjad. Tallink hiilgab endiselt esikohal tolerantsiga tossuimejate suhtes. Ainuke ruum, kus hapniku kontsentratsioon paistis suurem olevat ning kus olid kohutavalt kaunilt kujundatud lillas sametis tugitoolid, oli suletud ja vaikne. Igatahes pärast ägedat vaidlust kella keeramise ja õige ärkamisaja suhtes vajusime kolme paiku magama. Hommikul hüppasime tekile ja vahtisime ilusaid majakesi skääridel päikesepaistes lösutamas. Sadamas suutsime pärast segadust (suur hulk lolli ilmega eestlasi bussipeatuses piletiautomaati jõllitamas ja näpuga ettevaatlikult katsumas) edukalt ja kalli raha eest kesklinna ja metrooga edasi messikeskusesse liigelda. Kohapeal saime kaelakaardi, hunniku brožüüre ning ning kolm tundi kõigega tutvumiseks ning kahe ülesande jaoks ettevalmistava materjali kogumiseks. Õõõh, pind kõigi nende lugematute saalide ja veel rohkem lugematute bokside all oli ruutkilomeetreid väärt. Kontsad, ütleme leebelt, ei aidanud just kaasa. Igatahes ei taha me enam eales ühtegi vannabi disaindiivanit näha. Eriti, kui seal justnagu midagi disaintud polekski. Kvartalite kaupa halli, mõttetut ja värvitut mööblit. Ainsad helged hetked olid noorte disainerite boksid, mis tõesti üllatasid oma suurepäraste ideede ja väljendusrikkusega. Ja värvidega! Nii me siis kolm tundi hiljem väsinult ja kokkuvarisenult jälle kohtusime, reklaamkotid täis kilosid buklette aka kollaažimaterjali. Metrooga kesklinna ja omal vabal ja metsikult valutavatele jalgadele pealesunnitud valikul edasi sadamasse jalgsi. Ainukese keeleoskaja ja orienteerujana ei õnnestunudki mul meid väga ära eksitada. Aga kurja, kuidas rootslased saavad päikseprillid ees juba kevadilmas päikest, linde ja kevadõhku nautida. Jälle laevas, vajusime lihtsalt järjest duši alla ja magama. Aga ainult natukeseks, sest viimane õhtu ootas veel ees. Seega manustasime kiirelt kofeiini ja tuju tuligi. Seekord oli käes reede õhtu ning inimesed suuremas peotujus, mis väljendus ka täis saalides ja uhkes kabareeshow's. Väga muhe. Diskosaalis läks jällegi suuremaks lõhkumiseks, seekord küll vähenenud koosseisus, kuid koos oma õppejõududega. Nad on meil ikka parimad. Ei lastud end segada ka ohtratel eesti-rootsi-türgi vms higistel isastel, kes kitsal alal olukorrast viimast üritasid võtta. Hiljem jätkasime Kassu-Miiloga tantsu veel ka kabarees, aga siis nõudis ka toss ja päevane ringikablutamine oma osa ning jällegi vajusime kurnatult kolmeks magama. Hommikul tervitas Eesti jällegi oma esmaklassilise uduvihma ja hallusega, mida kindlasti kaasmaalased üle maailma nii tohutult igatsevad. Kurja, kuidas tahaks päikseprilli, varvaste ja muru aega.
Aga nii oli siis "lühi"kokkuvõte tegemistest nädalavahetusel. Loodetavasti oli huvitav, kuigi jah, lootus on lollide ootus.