Lõuad 4!

Nonii. Kolm päeva süüdimatut ja nüristavat jõulufilmi meeleolu. Pluss mõni helgem hetk tänu soomlaste variandile Jõuluvana algusest ja Parnassose imaginaariumi popkornisele täiskasvanute fantaasiale. Tundub, et ega olukord lähiajalgi eriti paranemise märke ei näita. Ja ega ei kujutagi ette jõule ilma tekkide sees šokolaadi näsimata ja imalaid ameeriklaste elektriseeritud jõulufantaasiaid jälgimata. Kuigi jah, vahelduse mõttes ootaks mõnd meeletu lumekoguse tõttu libisematut kelgusõitu või sõpradega ülesöömisest loiuks jäävat jutuajamist. Mida iganes. Jah, vajan kiiret päästmist jõuluunelusest.

Täna on väljas roosa valgus. Võib-olla on põhjuseks meie akna all kella kahe ajal öösel rakette laskvad piduriietes inimesed. Mõne ajavad jõulud kihvu näitama, mõni pöörab lihtsalt ära. Kes teab.

Happy, happy, joy, joy!

Veider, et ma ei tunne enam oma kursaõdesid. Justnagu oleks kõik tuleviku raske koorma all oma olemust muutnud. See aeg, mil kõik võisid lihtsalt tundideks kooli jääda, et pläkutada ja naerda, tundub olevat justkui aastaid tagasi. Ja ju siis vist ongi. Koolilõpp sunnib tõsiseks ja asiseks.

Õppejõud püüavad meid järjest harjutada komisjoni ees oma töö kaitsmisega ja iga selline katse võtab järjekordselt südame ja käe värisema. Arusaamatu, miks mu lavanärv on lihtsalt erakordselt alaarenenud. Õnneks ei ole nemad ka inimsööjad ja kiidavad, et olen tubli. Seda ainult sellepärast, et võrreldes teistega ma vist lausa olengi tubli :)

Üldse on kõik head ja vastutulelikud ning huvituvad mu asjadest. Käisin eile vanas anatoomikumis tausta kogumas ja tädidega juttu ajamas. Tädid olid rõõmsad, heasoovlikud ja valmis aitama. Täna käisin oma tööpostil samuti tausta kogumas ja juttu ajamas. Tädi oli ülisõbralik ja üldse mitte halb ülemus. Eks vaatame siis. Õppejõud on ka rõõmsad, eriti veel siis, kui saavad meie sessi kaamelikoormale veel mõne ootamatu pambu lisaks visata, ise hellalt naeratades. Igaüks leiab oma rõõmu pisiasjades.

Jõulud ju.

12 meele mängud

Kas tuleb meelde, kes rääkis, kuidas talle kohe üldse pisikesed lapsed ei meeldi? Kes kirjeldas vastikust väljendavate grimasside ja žestide saatel, kuidas nad on ikka jõledad ja tatised ja rokased ja vinguvad/karjuvad/rögastavad koguaeg? Kes avaldas imestust lapsevanemate uskumatu järjekindluse ja pimeda püüdlikkuse üle, kui nägi, kuidas järjekordne emme oma lapse jopeesist mingist kurat-teab-mis-jälkusest puhtaks pühkis? (Eiei, Leebo, ma ei oota last :D)

Igatahes, kui teil oli õnne või taiplikkust (mida pole just palju vaja teatavate isikute mölapidamatuse tõttu) ära arvata ülalkirjeldatud isik, siis siit tuleb uus küsimus.

Mis te arvate, kes valmistab praegu ette tunnikavasid, õppeülesandeid, näitlikke vahendeid tunnis näitamiseks, joonistab tähepilte ning mõtleb välja muinasjutte tähtede lihtsamaks õppimiseks ja seda kõike pisikeste jõnglaste paremaks kunstiliseks kasvatamiseks? Hjeeees! Teil on õigus! Seesamune siin.

Pumps-valleraa!

Masuliitikum?

Mõned asjad lihtsalt jooksevad kokku ja ma ei mõtle siin juhtmeid. Suured või väikesed, rääkimist väärivad või mitte. Näiteks kuulsin paar päeva tagasi päris lugu päris tuttavatest Eesti inimestest ja elu veidrusest ning hakkasin eile juhuslikult lugema raamatut väga sarnasest olukorrast, aga ukrainlastest, kes elavad Inglismaal ja on ilmselgelt natuke uhhuud. Nüüd on mul juba raske detailidel vahet teha ja kahe loo vahele piiri panna.
Või siis ei suutnud ma nädal tagasi lõplikult otsustada, kuidas edaspidi kahe koori vahel laveerida ning selle kõige tõttu majanduslikult ja emotsionaalselt plussi jääda. Asja otsustas neljapäevane Vigala laager ja igas mõttes autoriteedid. Ning tegelikult on hea tunne saada eemale sellest TÜSi seebiooperist.
Ja lõpuks tekkis haiguse nime ja tegeliku seisundi vahele rõõmsa äratundmise saatel ühenduslüli: maailmas paanikat tekitanud seagripis (samas on iga gripp algselt seagripp) olev Töps higistab nagu pisike põrsas ning saab tänu kindlameelselt voodisse surunud ja liitrite kaupa teed jooma sundinud hoolitsusele peagi jalule. (Võib-olla oli muidugi abi ka poolest kilost maapähklitest, kes neid imerohtusid teab.)

Üritasime just loetleda asju, mis suvel korda saadetud ning kuna mu postid alati koll-pikkadeks venivad ja ühe tegevuse kirjeldusele mitmeid ridu pühendavad, siis teen lühidalt (oma edaspidise mäluudususe tõrjumiseks).
jaanipäevani oli kool. jussil. mina elasin kaasa.
siis oli tšehhi. elasin koos oma uue angiini ja nelja kasti õllega aktiivselt kaasa.
laulupidu. kaasaelamine rahvuslikes triipudes külmunud varvastega.
liisi ja pablo pulm. andsime endast parima ja sellest tuli parim kaasaelatud päev.
jussi, hellekase ja hellekase emaga otepää. uimane kaasaelamine maasikatele igas vormis.
jussiga halliste vaikne vana ait. varbad elasid rõõmsalt kaasa jalavannile päikeseloojangul.
folk. parimatel hetkedel elasin lausa muusikale kaasa. muidu .. suvele.
äraminemis- ja sünnipäevapidu sakus. vanasa ja eesti keelt rääkiv austraalia poiss elasid üksteisele kaasa.
viiu hoidmistsükkel; kuuste lebo; äkkremont, mis venis lausa korralikuks - viiu elas kõigele hingega ja aeg-ajalt klähvides kaasa.
leelo vana-vigala laager. kaasaelamist ja hiljem nukrat lahkumist kui palju.
emmede kohting. forell oma küüslauguses kuues küll kaasa ei elanud.
vahva gripp-time. mitte eriti entusiastlik kaasaelamine netiseepide ja justkui kilest riiete abil.

Nagu polnudki miskit väga. Samas, ega aega ka just üle ei jäänud ja ju siis võib rahule jääda. Sest ainult mina ju tean, mis on selle lakoonilise nimekirja taga tegelikult. (Kui ma seda järjekordselt ära ei unusta.)

MacGyveri teip - päästab!

Vahepeal tegid päristudengid päevi. Suurema osa neist veetsin ma küll pimedas toas, põlvili põrandal ja vehkisin oma näituseseelikuid teha. Ja sain hiljem vaid nukralt ohata, kui tuttavad suurest elevusest tatti pritsides muljetasid. Niisiis tundus pärast suurt neljapäevast Mood-Performance-Tants üritust igati õiglane, saaksin nüüdki veel igatsugu ürituses sees olla. Aga muidugi takistas seda plaani viimasel ajal maru popiks saanud Nädalavahetused-kooriga! projekt. Nii kiikasimegi igatsevalt piro halja roheluse poole, kui Elleri kooli poole kõndisime, et seal kääksuvate häältega Vanemuise kooriga ühineda. Kuid kauem kui paar tundi me seal vanainimesteses ruumis vastu ei pidanud ka ja lasime varvast .. kalli piro peale lebotama. Hiljem sõitsime Marcello ja kummipaadiga jõe äärde vaatama, et kas järgmise päeva mutantlehmad ehk Leebokas, Maarja ja Kristin oma veeüllitisega ka pinnal püsivad. Tundusid niisama ebastabiilsed seal, kui arvata oligi. Pühapäeval ootas meid muidugi jälle koorikohuslus, millest esimese poole pidasime vapralt vastu. Aga siis saabuski kuri ahvatlus: Struudlibaari gigapaadis oli paar vaba kohta ja lisaaerujõudu vaja. Polnud probleemiks, et meil polnud ei päästeveste, aerusid ega kostüüme - paadirallile oli ometi vaja minna. Jooksime Jussikesega kohe varustuse otsinguretkele: vestid Lodjakojast, labad toolijalast ja suvalisest plaadist .. ei siiski mitte, pigem lumelabidast ja prügikühvlist ning kostüümideks said vana Mägra õlle särk ehk ümmargune kollane Dynami:t ja alati lilleõieline-õllelõhnaline Piro. Pärast suurt kogust palavat jooksu läbi linna ja rahvamasside, saime lõpuks oma paadiga stardijoonele ja olime seal juba üsna valmis kui äkki meie Tartu Vaim teatas, et paadis on auk. Surusin kohe kõrva vastu paati, et kuulata, kust susiseb, aga see AUK oli pisikesest susinast tunduvalt vägevam: nimelt laiutas paadi põhjas julgelt 30 cm ja pinge all 10 cm laiuseks kärisenud auk. "Põhja ikka ei lähe .... vast!" kuulutasid optimistlikumad. "Fakk, me peame reaalselt kaldale ujuma nagu märjad rotid," olid veidi mustema stsenaariumi mõtted minu peas. Viimses hulljulguses otsustasime augu ikkagi paari sentimeetrise kihi MacGyveri teibi abil kinni kleepida, vett kaela loopivate konkurentide kiuste. Suures paadi kummulikeeramise hoos (need ebanormaalselt kõrge ja millegipärast külili paadi kõrval asjatavad nublud olemegi meie. klõpsa pildil) ei saanud me küll aru, millal see mehike sillalt alla hüppas ja sellega ralli avatuks kuulutas. Nii me siis kangutasime oma katamaraanpaati kaldapiirde peale, samal ajal kui kõik teised oma alused mugavalt piirde vahelt läbi lükkasid. Aga jõudlus oli meil küll üle keskmise, mis meid kahjuks mingist paatidevahelisest lahingutandrist küll läbi ei aidanud. Mitu korda keerutasime keset jõge nagu naised paadis. Viimasel vastuvoolu lõpusirgel hakkasid aga igasugused muidusööjad meile külge haakima ja meie paati ämbritekaupa vett loopima. Mutantlehmad olevat kah meil sabas tilpnenud ja olukorda mitte kergemaks teinud. Finišisse me igatahes täiesti mitteläbilaskva paadiga ka jõudsime, mis sest, et käed ja selg ja jalad olid surmväsinud ja riided läbimärjad. Meeleolu oli siiski eufooriline. Ja köhh-nohh pole ka veel külastanud.

Minge emale külla!

allalastud

tuba on pime. kõveralt akna ees ripneva kardina tagant võib aimata õues perutavat tuult. alumiselt voodikorruselt kostub ebainimlikku häält. nagu näriks keegi suure mõnuga kruusa. seda uskumatu järjekindlusega. ikka krihvkrihvkrõõõhv-krihvkrihvkrõõhv. seina taga hakkab mingi õise eluviisiga masin kohisema. jään uuesti magama.
selliseid öiseid hääli võis peaaegu et nädal aega unetutel hetkedel nautida. alumise korruse liivakrõmpsutaja oli leebo, kes unes võib-olla parajasti tigedalt naerdes oma kurje vaenlasi näpistas ja nende konte ragistas.
lasime alla.
teisel päeval korraldasin situatsiooni, kus vähendasin tunduvalt tavapärast vahemaad minu ja maapinna vahel, ning eriti õnnestunult suutsin sinna vahele ka oma telefoni toppida. telefon polnud üldse rõõmus selliste mängude üle ja alustas igavest streiki ehk siis manas oma ekraanile omaarust maru põneva pildi, mis telefoni otstarbekuse koha pealt pole üldse mitte kasulik. nüüd otsin uut sõpra. sellega seoses oleks mul palve neile, kesiganes seda juttu siin mingitel kummalitel põhjustel loevad: palun jätke mulle kommentaaride vms alla oma telefoninumber. sest kade nagu ta on, võtab vana fuuner kõik oma kontaktid hauda kaasa.
a, ja ribid polnud ka üldse õnnelikud uute vahvate mängude üle. nemad avaldavad nüüd oma protesti ägedate värvimängudega, praegune mood on kergest rohelisest kollaseks muutuv toon.
harrastuste vahepeal kakerdasime risti-põiki kõikvõimalikud mäed läbi (olemegi uuendusmeelsed, mäest ei pea ainult alla laskma), peesitasime päikese käes ninad punaseks, patseerisime järvedel, mis millegipärast olid ka mäe kuju omandanud, vaidlesime mõistmatutega teemadel: neegrid, homod, skinnid ja muud toredad, käisime saunas,püherdusime lumes, sonisime ja krigistasime.
igatahes loodan, et mäel nähtud positiivsete näidete varal leian endas ka vanas eas piisavalt cosmodiscist ja artrostopist pärit jõudu, et nolkidega võidu nõlval kante teritada ja pipe's kanda keerutada.

kui õues on mitmendat päeva sula, mida ma veel näinud pole

a, mis sõna see nüüd oligi? .. pereelu ja pereinimesed. sõim, ma tean. lausa lust vaadata, kuidas väärtushinnangud nagu ilm eesti kevadsuvisügistalve hooajal muutub. seda enam lust, et muutujaks on mu oma vaikselt loodi nivool stabiliseeruvad mõtted. siiski-siiski (halleluuja! leebo peas) tuli tänasele hannese uurivale kuidas-sul-tegelikult-läheb-küsimusele vastates päris tükk aega mõelda ja siis kindlasti mitte läbimõeldud ja piisav vastus anda. sest ma ei teagi, kuidas mul tegelikult läheb. üritan hetkeolukorda seletada sõnaga "äraootav". aga mida ootav, seda ei tea ma jällegi. kuradi rahulikuks on läinud. rahulikuks nii kooli kui elu mõttes. tõesti, krdi buena vista social club. meeldiv bossa ja elu kulgemine "nii kuis läheb" ja samas üldse mitte nii boheemlaslikult, kui see vist kõlama peaks. see "nii kuis läheb" tundub toimuvat justkui väikeste mööndustega: teen seda, sest tahan (ja see on mugav). ei ole päris see rutt, mis varemalt taga ajas. nädalas mitmel õhtul välja kutsus ja meelitas oma lõbu ning pealiskaudsusega. ja järgmisel hommikul kohtlase uimasusega asendus, et õhtuks jälle seiklusi otsivaks kihuks muunduda. see see pole. ei saa öelda, et seda vaja oleks. kuid miks ei suuda me kursusetsikkidega enam muid jututeemasid leida ning alati tunduvad kõige paremad üritused olevat need, mis esimese aasta pidusid imiteerivad. miks see nii on. kas selles lõbus ja pealiskaudsuses peituv lihtsus. mis see siis meie kohta ütleb