Saar, see saar

Neljapäeva võtsime vastu väga rahulikult ning sõitsime lõunasse kuurorte kaema. Kokku sai loetud väga palju randu, vanu, pakse ja ebameeldivalt valje lääne turiste, grotseskselt hiiglaslikke hotelle, suveniiripoekesi, osavaid surfareid, pisikesi nuustikkoeri, grillkana-päevitusi, võltshambaid, tapas'te baare, kirevat hiina kaupa ja pealetükkivat salsamuusikat. Üleüldiselt väga ilus päev.

Los Christianose rannaäärne šopingutänav

Reede oli linnade ja šopingupäev. Santa Cruz ja La Laguna on väga mõnusad. Hea tunne oli üle pika aja käia linnades, kus keskmine iga ei ole enam seal kuskil 60 kandis, vaid on täitsa normaalse linna moodi.
Santa Cruzis võtsime turu ääre pisikese putka leti ääres kõige gurmeemad tapas'ed ja veidi veini. Esteetika on ikka oluline: kiht kihile, krõmps pehmega vaheldumisi, sekka särtsakamat chutney't ja kui peale saab veel värvilisi õielehti ja maitserohelist, siis ongi taevas. Ühesõnaga jätkasime oma linnaretke väga meeldivas olekus. Õigel hetkel sai kohvikus veel barraquito'sid joodud. Väga meeldiv pick-me-up indeed. Kihiti espresso, kondentspiim, Licor 43, koor, kaneel ja sidrunikoor, mmmmhmmm!
La Lagunas kondasime veel mööda igivanu tänavaid ja mõnes kohas saime ka vanadesse ülikute majadesse sisse, kus otse tänavalt satud kõige müstilisemalt valgustatud ja troopikat täis siseaeda, mille keskel vuliseb purskkaev ja sirtsuvad linnukesed. Poleks paha elu.
Kui näpud külmaks läksid, hüppasime kuskile suvalisse kõrtsu ja võtsime ühed soojad churrosed koos kuuma šokolaadiga. Pole paremat külmaravi, kui õline ja magus rämpstoit.

Eile saime aga lõpuks kauaoodatud Anaga rahvusparki. Kauaoodatud sellepärast, et senini olime koguaeg oma plaane ümber teinud kas ilma, Pablo, rendiauto olemasolu või teiste plaanide pärast ning kui lõpuks olid eilseks kõik tegurid perfektsesse asendisse loksunud, saimegi Anaga poole teele asuda.
Tee Anaga poole oma omaette kirjeldust väärt. Enne olin natuke mures, et võib-olla hakkab bussis mägiteedel loksudes süda veidi läikima ning olin juba valmistunud, et tõenäoliselt pole mul kohale jõudes enam mingit matkatuju. Aga kui ma siis Santa Cruzist käänulist teed mööda muudkui ülespoole hakkasime ronima; ikka ümber järgmise ja järgmise käänu ja nurga ning üha uute hingematvalt kaunite vaadetega, all selja taga ookean sädelemas, ei mäletanudki ma enam, et siin peaks miskit ebameeldivat olema. Bussijuhid on muidugi täiesti omaette ooper - see, kuidas nad täiesti võimatuna näivatel ning bussi kahekorra käänavatel kurvidel rahulikult ning tempokalt manööverdavad, ise samal ajal reisijatega pläkutamas, on ikka mingi üliinimese teema. A ma olin täiesti deliiriumis: hea muusika peas ja silmad ahmimas kõike seda ilu. Ning kui me jõudsime mäe seest läbi tunneli kõige kõrgemasse punkti, värskelt säravas valguses avanes all vaade uhketele kaljudele, keerutavatele teedele, mägiküladele ja kaugel all mäslevale siravale ookeanile, ning kõrvus hakkas just mängima Buble "Georgia on my mind", toimus minus küll mingi imelik emotsionaalne murdumine. Lihtsalt kogu selle ilu pärast.

Taganana külake, kust värskete tortilladega oma retke alustasime

Hiljem mööda mereäärseid kaljusid turnides ja iga nurga peal sellest suurest ilust õhku ahmides püüdsime nii palju kui võimalik seda kõike endale peadesse salvestada, et järgneva kolme kuu hallides ilmades midagi säravat ja energiat andvat oleks võtta. Enne viimast väga väsitavat tõusu mööda barranco külgi üles Afur'i külakese poole saime veel korraks jalad mäslevasse Atlanti pista, sügavmusta laavaliiva ja säravvalge vahupitsi kokkupuutekohas.
Parimad hetked pärast kurnavat mägiretke on muidugi need, kui saad end siruli visata, lonksata külma kohalikku õlut ja vaadata päikeseloojanguvalguses oma pisikest karja koju ajavat kitsekarjust koertega mööda mäe vastasküljes looklevat rada küla poole astumas.

Puhkus.

Ainult veidi looklev tee Anaga rahvuspargis

Vaade1

Vaade2

Must laavaliiv ja valge vahupits

Vahitorn Nr 14

Oimetud turistid

Ikka saarel

Hola! Rabistame jah siin endiselt ringi. Eile tegime väikest ringreisi ehk sõitsime kogu saarele tiiru peale. Võtsime suht laadnalt. Oli 6. jaanuar ja kõik oli suht-koht inimtühi ja täis öös tekkinud läbujäänuseid. Ilmselt olid jõulud. Põhiliselt sõitsime läbi pisikeste linnakeste ja ühes meeldivas musta värvi liivaga väikses rannas vedelesime ja ujusime soolases vees. Playa de San Juan.

Vesi oli selline keskmine eesti suvealguse 18-19 kraadi. Hiljem, kui saare lõunaotsas asuvatest määratutest kuurortlinnadest igaks juhuks kiiresti-kiiresti mööda sõitsime, siis tuli täitsa hirm peale, kuivõrd jabur on üks turismitööstus ja selle tagajärg maastikul. Tundus, nagu oleks suured kandilised kärgstruktuurid El Teide mäekülge torgatud ja nii tihedalt, et sinna vahele enam ükski palm ka ei mahuks. Erakordselt ebameeldiv ja groteskne. A noh, homme lähme vaatame lähemalt seda groteski.
Öösel käisime kõrtsus. Mõnus kaootiline kohalike urgas oli. Maitsev õlu ja veel maitsvamad tapas'ed. Üritasime õppida mängima Kanaari piljardit, mis minu meelest on küll lihtsalt väga kergeks tehtud harilik piljard imelike reeglitega aga no igale oma.
Täna oli suur plaan minna El Teide't vallutama. Hommik tervitas meid pilves taevaga, aga vulkaani pool tundus olukord veidi helgem olemat. Keerutasimegi end siis mööda serpentiin-teekesi mäest üles.. täiesti paksu pilve sees. Ikka mitte midagi polnud näha ja temperatuur langes kuskile 1 kraadi juurde. Ühes rahvuspargi infopunktis aga teadsid tädid vulkaani ümbritseva ala kaardile tõmmata kena kaare ja öelda, et sellest kaarest lõuna pool on päike. No hea, kui saab nii kindel olla. Ja neil oli muidugi õigus.
Vulkaan oli vägev. Ronisime vana ehk suure kraatri ääre pealt sisse ja kakerdasime mõne tunni seal platoo peal. Päike paistis, tuul puhus ja hea oli olla.
Vulkaani juurest lahkudes saatis meid selline pilt:

Ning mõni hetk hiljem selline:

Kontrastide maa.

Saarel

5.01.2015

See ei ole mingi lihtsalt huvitav pinnavorm, 

 

see on meie jalgrada

Oleme endiselt elu ja tervise juures. Eile olin küll üsna magamata ja õhtuks kiskus ikka päris uimaseks, aga saime ikka mitu põhjaotsa randa üle vaadatud ja neis vedeletud. Täna käisime Liisiga mägedes. Valisime ühe sakslaste tehtud matkaradade raamatu põhjal endale sobiva (mitte väga kerge, mitte väga raske) raja ja hakkasime pihta. Aga sakslased olid oma raamatus rõhunud mitte täpsele kaardile (väga mittesakslaslik), vaid hoopis täpsele kirjeldusele, kuidas rada kulgeb, stiilis: kõnni edasi kaks minutit, siis seal märgi juurest ära mine paremale ega otse, vaid seda vahepealset rada, siis kõnni veidi aega edasi ja mingi nurga juures jätka mäest üles.. vms. No igatahes, saime üsna pea aru, et selliste kirjelduste järgi on üsna keerukas liigelda, aga proovisime siiski enam-vähem marsruuti järgida. igatahes ronisime lõpuks ikka päris kõrgele. Juba raja alguses saime aru, et midagi on selle õhuga ikka valesti, et olime vaid mõnikümmend meetrit mäest üles kapanud, kui võhm oli täiesti otsas.. või pigem, kopsud ei andnud enam abi. Eks ta veidi hõredam oli seal, see õhk, kuigi me polnudki väga kõrgel.. ehk nii 1300 ja 1700 vahel. Aga seda polnud ma vähemalt varem tundnud, et tahaks lõõtsutades kopsu nii tühjaks hingata, et tunne on, nagu vajuksid kopsu seinad kokku ja vaakumisse. Väga huvitav igatahes.. ja nüüd teame, et ei tasu seal vulkaani otsas turnides ka enda võimeid väga üle hinnata.

Ja õhtul käisime siin Santa Ursulas jõuluparaadi vaatamas.. neil toovad täna kolm idamaa tarka lastele kommi ja siis tehakse suur paraad ka. Väga uhke oli. Kõigepealt läks mööda kari pisikesi idamaa tarkasid, nende taga tulid kõikvõimalikud multifilmide ja muidu tegelased suurte ratastel kaadervärkide otsas, millega oli neil väga suuri raskusi ohtratest lamavatest politseinikest üle saamisega. Kõige taga õõtsusid päris kaamelite seljas kolm päris idamaa tarka (kellest üks peab kohustuslikus korras olema mustanahaline ja oli ka) ja siis tuli mingil põhjusel huilates tuletõrjeauto. Meie karjusime ja tegime mingite pillilaadsete asjadega suurt lärmi ja siis loobiti meid kommidega. Väga aus kaup.

Eelmisele postile jätkuks. Nüüd on mul Batman.