Saar, see saar

Neljapäeva võtsime vastu väga rahulikult ning sõitsime lõunasse kuurorte kaema. Kokku sai loetud väga palju randu, vanu, pakse ja ebameeldivalt valje lääne turiste, grotseskselt hiiglaslikke hotelle, suveniiripoekesi, osavaid surfareid, pisikesi nuustikkoeri, grillkana-päevitusi, võltshambaid, tapas'te baare, kirevat hiina kaupa ja pealetükkivat salsamuusikat. Üleüldiselt väga ilus päev.

Los Christianose rannaäärne šopingutänav

Reede oli linnade ja šopingupäev. Santa Cruz ja La Laguna on väga mõnusad. Hea tunne oli üle pika aja käia linnades, kus keskmine iga ei ole enam seal kuskil 60 kandis, vaid on täitsa normaalse linna moodi.
Santa Cruzis võtsime turu ääre pisikese putka leti ääres kõige gurmeemad tapas'ed ja veidi veini. Esteetika on ikka oluline: kiht kihile, krõmps pehmega vaheldumisi, sekka särtsakamat chutney't ja kui peale saab veel värvilisi õielehti ja maitserohelist, siis ongi taevas. Ühesõnaga jätkasime oma linnaretke väga meeldivas olekus. Õigel hetkel sai kohvikus veel barraquito'sid joodud. Väga meeldiv pick-me-up indeed. Kihiti espresso, kondentspiim, Licor 43, koor, kaneel ja sidrunikoor, mmmmhmmm!
La Lagunas kondasime veel mööda igivanu tänavaid ja mõnes kohas saime ka vanadesse ülikute majadesse sisse, kus otse tänavalt satud kõige müstilisemalt valgustatud ja troopikat täis siseaeda, mille keskel vuliseb purskkaev ja sirtsuvad linnukesed. Poleks paha elu.
Kui näpud külmaks läksid, hüppasime kuskile suvalisse kõrtsu ja võtsime ühed soojad churrosed koos kuuma šokolaadiga. Pole paremat külmaravi, kui õline ja magus rämpstoit.

Eile saime aga lõpuks kauaoodatud Anaga rahvusparki. Kauaoodatud sellepärast, et senini olime koguaeg oma plaane ümber teinud kas ilma, Pablo, rendiauto olemasolu või teiste plaanide pärast ning kui lõpuks olid eilseks kõik tegurid perfektsesse asendisse loksunud, saimegi Anaga poole teele asuda.
Tee Anaga poole oma omaette kirjeldust väärt. Enne olin natuke mures, et võib-olla hakkab bussis mägiteedel loksudes süda veidi läikima ning olin juba valmistunud, et tõenäoliselt pole mul kohale jõudes enam mingit matkatuju. Aga kui ma siis Santa Cruzist käänulist teed mööda muudkui ülespoole hakkasime ronima; ikka ümber järgmise ja järgmise käänu ja nurga ning üha uute hingematvalt kaunite vaadetega, all selja taga ookean sädelemas, ei mäletanudki ma enam, et siin peaks miskit ebameeldivat olema. Bussijuhid on muidugi täiesti omaette ooper - see, kuidas nad täiesti võimatuna näivatel ning bussi kahekorra käänavatel kurvidel rahulikult ning tempokalt manööverdavad, ise samal ajal reisijatega pläkutamas, on ikka mingi üliinimese teema. A ma olin täiesti deliiriumis: hea muusika peas ja silmad ahmimas kõike seda ilu. Ning kui me jõudsime mäe seest läbi tunneli kõige kõrgemasse punkti, värskelt säravas valguses avanes all vaade uhketele kaljudele, keerutavatele teedele, mägiküladele ja kaugel all mäslevale siravale ookeanile, ning kõrvus hakkas just mängima Buble "Georgia on my mind", toimus minus küll mingi imelik emotsionaalne murdumine. Lihtsalt kogu selle ilu pärast.

Taganana külake, kust värskete tortilladega oma retke alustasime

Hiljem mööda mereäärseid kaljusid turnides ja iga nurga peal sellest suurest ilust õhku ahmides püüdsime nii palju kui võimalik seda kõike endale peadesse salvestada, et järgneva kolme kuu hallides ilmades midagi säravat ja energiat andvat oleks võtta. Enne viimast väga väsitavat tõusu mööda barranco külgi üles Afur'i külakese poole saime veel korraks jalad mäslevasse Atlanti pista, sügavmusta laavaliiva ja säravvalge vahupitsi kokkupuutekohas.
Parimad hetked pärast kurnavat mägiretke on muidugi need, kui saad end siruli visata, lonksata külma kohalikku õlut ja vaadata päikeseloojanguvalguses oma pisikest karja koju ajavat kitsekarjust koertega mööda mäe vastasküljes looklevat rada küla poole astumas.

Puhkus.

Ainult veidi looklev tee Anaga rahvuspargis

Vaade1

Vaade2

Must laavaliiv ja valge vahupits

Vahitorn Nr 14

Oimetud turistid