Fear the angry banana!

Kui vihaseks võib keegi tavaliselt mitte väga vihase inimese ajada? Uskumatu, eksole. Täna oleks mitu korda müüdimurdjate Buster ära kulunud. Puhtlollus ja lihtsameelsus. Tsiteerides klassikuid ja mitteklassikuid: Te olete loollaakaaaaad!! phphhhffffffh. Aga jah, ma parem muud ei ütle, kes teab, mis minuga juhtuda võib. Ega teiegi ei tea. Täpselt. Kuni juhtub. vot. ***

Ameeriklased on naljakalt nõmedad. Vähemalt need, keda ma tean. Ok, ma ei üldista enam. Siiski, jällegi püha lihtsameelsus ja odav emotsioon "müüb".



***"presidendivalimistsirkus" on seljataga. No loodetavasti.

Hea tunne on.

Paradiisitajad

Vaade on tõesti suurepärane. Mõlemale poole. Kiviribad, mis ulatuvad kaugele merre ja üle saja luige ranna läheduses uimerdamas. Pehme sügav liiv ja mändide mahe vari. Tegevusetus sundis hiljem küll mängima mõnusat, aga ülimalt palavat ja liiva külge kleepivat rannajalgpalli. Uskuge, kümme meetrit liivas pole sama, mis murul. Kõik see hvan jätkus õhtuni, kuni saabusid kohale inspektsioonitädid keskkonnakaitsest ja teavitasid meid sellest, et see hvan pole siiski sealkandis lubatud. Vist mittekuskilkandis hetkel. Aga noo, inimene õpib kogu elu ja tõenäoliselt kohaneb paljuga. Jätkasime kaugel ida-virus, kus võib-olla kohalike tööstuslinnade, võib-olla Katre eratellimuse süül näidati meile taevas suviseid virmalisi. Arusaamatu, aga ilus. Pime lutsukividega kaetud rand, kollane kuurada ja langevad tähed .. mida siis veel. Midagi oli, aga küll saab seegi. Hommikuste magamata silmadega avastasin, et koht oli veelgi ilusam, kui öösel oletanud olin. Kokkuvõttes tõusis arvamus neist idapoolsetest aladest tunduvalt. Viimne aeg, eksole (:

Sleeplessness

Talvel ei tahagi teha muud,
kui oodata kevadet.
Kui ahjus karjuvad põlevad puud
ja vähe jäävaba vett.
Vaevalt tuisk ja torm lõpeb kui
on teine ju algamas.
Jääd vahtima ammulisui
ja pärast pikali maas.
Ja ainult teineteise ümbert hoides
päris üles sulame.
Vana voodi ehk ei haigeks jää -
loodame.
Veidi konjakit ja vanu plaate kuulame,
äkki mõte tekkis: suudleme.
Tahan, jah vist tahan.
Folkmill: Saatpalu

Päris ehtne talv tuleb ju. Lume ja tuulega. Kena mõte.
No olgu, praegu ainult mõte. Aga suve kohta on kreegipuude lehed liialt kollased. Kõigest mõte.

Tahaksin vajuda Brasiilia bossanova-ajastusse. Ja kuulata Charles Trenet' päevad läbi. Vaheldumisi Carla Bruni'ga. Istuda tänava äärses koduses kohvikus ja piielda laia kübara alt mööduvaid inimesi. Ja koju minnes tõmmata oma kollase ümarate nurkadega külmiku lingist, võtta sealt härmatanud klaas greibimahlaga ning sirutada nina päikese poole rõdul, kus juba roheliseks muutunud vaskvarvad upuvad metsviinapuusse. Ja sealt kuulata suve.
Miks ma küll sellistest mitteteokssaavatest asjadest unistan. Teeb hetke hullemaks. Seda tahaksin ma mõnikord ka teiste käest küsida. Eks nad teavad, kes teavad, miks nad...

Võib-olla natuke reaalsem unistus oleks oma eraldatud unenäomaailma uurida. Ma nii väga tahaksin. Sest see on tõesti omaette universum seal, millest ma midagi ei tea, kui ma ärkvel olen, mis aga muutub koduks, kui ma magan. Seal olles mäletan ma ka paljusid mitmeaastavanuseid unenägusid, millest mul muidu aimugi poleks. Kõik tuleb tuttav ette, kui see teine maailm täiustub järjekordse unenäo lisandumisel. Miks ei ole mul pan Kleksi unepeegleid? Kas keegi kingiks?

Tere tulemast tagasi.

Nii. Võiks ju kirjutada. Paljust oleks, aga ei mäleta või ei taha. Vahet pole ju. Teised teavad, mis ma teen või arvan või vähemalt arvavad teadvat. Kirjutan siis neile õnnetutele, kes mind ainult neti kaudu loevad ja tunnevad.
Kõik on kuidagi kaugeks jäänud. Inimesed, ma mõtlen. Välja arvatud mõned üksikud, kes harjumusest olemas on. Ja siis ei teagi enam, mis kõigist saanud on. Mis nad teevad nüüd. Edasi ja tagasi. Isegi kui tean, siis ega sedagi kauaks pole. Tõenäoliselt tuleb selline melanhoolsus vastavast perioodist, kus palju inimesi korraga ära läheb ja uusi pole veel tulnud. Läheb paremaks..ikka läheb. Kindlasti.
Tegelikult on päris kole, sest ma saan see sügis juba kolmanda retsi. Kas see pole natuke ebaaus, et mina neid nii palju pean välja kannatama. Olgu, kaks ja pool. Teise retsi koledatest kohtadest jäin "õnnetul" kombel ilma. Aga siiski. Ja selline pisike kökats nagu Minividin hakkab mind retsima. Kus on maailma silmad? Olgu siis vähemalt hea rets.
Järgmine aasta lähed Kapa-Rockile, onju, tundmatu lugeja? Mine jah. Ja kui kordub selline asi, nagu Kapa-Klassika, siis mine sinna ka. Sest kõik on hea. Mägi on hea. Ja mõnikord lausa heatujuline. Ja ka tundmatud pisikesed kohalikud bändid on head. Ja turvad on head. Ja sajakroonised Käsna-Kalle õhupallid, mis kiusu pärast taevasse lendavad, on ka head. Ja veidrad hambutud tühja pilguga tüübid on ka head, kuna neil on veel palju kõndida. Ja Leebokas on hea, kui ta rongis tõsise näoga küsib piletit Kapa-Kohilasse.
Ma mõtlen, kas ma olen juba oma lemmikinimese leidnud. Kindlasti olen ma sellele nüüd lähemalt, kui varem. Vähemalt ma loodan. Kena oleks oma lemmikut terve elu tunda. Aga tema ei tüütaks ära, isegi, kui peaks teda pidevalt nägema. Või tüütaks ja siis oleks lihtsalt targem näha teda mõnikord või teinekord või harva. Aga siiski näha, sest kellegi teisega pole nii hea. Ja võib-olla minu lemmikinimene ei tundugi mulle alguses lemmik või on sellest päris kaugel lausa ja lihtsalt mingi pisi-pisikese detailiga muutub selleks. Järsku. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Aga halb on siis lugu, kui mitu inimest tundub olevat lemmikinimene. Sest mitme jaoks pole ruumi. Nad peavad jagama end erinevatele tasanditele. Aga võib-olla nad ei taha. Ja siis olen mõlemast lemmikust ilma. Siis on halb lugu. Aga ma ei ole ahne ega valelik. Vähemalt ma püüan mitte olla. Ma tahan vaid ühte lemmikinimest igale tasandile. Kunagi ma ta leian.