Tere tulemast tagasi.

Nii. Võiks ju kirjutada. Paljust oleks, aga ei mäleta või ei taha. Vahet pole ju. Teised teavad, mis ma teen või arvan või vähemalt arvavad teadvat. Kirjutan siis neile õnnetutele, kes mind ainult neti kaudu loevad ja tunnevad.
Kõik on kuidagi kaugeks jäänud. Inimesed, ma mõtlen. Välja arvatud mõned üksikud, kes harjumusest olemas on. Ja siis ei teagi enam, mis kõigist saanud on. Mis nad teevad nüüd. Edasi ja tagasi. Isegi kui tean, siis ega sedagi kauaks pole. Tõenäoliselt tuleb selline melanhoolsus vastavast perioodist, kus palju inimesi korraga ära läheb ja uusi pole veel tulnud. Läheb paremaks..ikka läheb. Kindlasti.
Tegelikult on päris kole, sest ma saan see sügis juba kolmanda retsi. Kas see pole natuke ebaaus, et mina neid nii palju pean välja kannatama. Olgu, kaks ja pool. Teise retsi koledatest kohtadest jäin "õnnetul" kombel ilma. Aga siiski. Ja selline pisike kökats nagu Minividin hakkab mind retsima. Kus on maailma silmad? Olgu siis vähemalt hea rets.
Järgmine aasta lähed Kapa-Rockile, onju, tundmatu lugeja? Mine jah. Ja kui kordub selline asi, nagu Kapa-Klassika, siis mine sinna ka. Sest kõik on hea. Mägi on hea. Ja mõnikord lausa heatujuline. Ja ka tundmatud pisikesed kohalikud bändid on head. Ja turvad on head. Ja sajakroonised Käsna-Kalle õhupallid, mis kiusu pärast taevasse lendavad, on ka head. Ja veidrad hambutud tühja pilguga tüübid on ka head, kuna neil on veel palju kõndida. Ja Leebokas on hea, kui ta rongis tõsise näoga küsib piletit Kapa-Kohilasse.
Ma mõtlen, kas ma olen juba oma lemmikinimese leidnud. Kindlasti olen ma sellele nüüd lähemalt, kui varem. Vähemalt ma loodan. Kena oleks oma lemmikut terve elu tunda. Aga tema ei tüütaks ära, isegi, kui peaks teda pidevalt nägema. Või tüütaks ja siis oleks lihtsalt targem näha teda mõnikord või teinekord või harva. Aga siiski näha, sest kellegi teisega pole nii hea. Ja võib-olla minu lemmikinimene ei tundugi mulle alguses lemmik või on sellest päris kaugel lausa ja lihtsalt mingi pisi-pisikese detailiga muutub selleks. Järsku. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Aga halb on siis lugu, kui mitu inimest tundub olevat lemmikinimene. Sest mitme jaoks pole ruumi. Nad peavad jagama end erinevatele tasanditele. Aga võib-olla nad ei taha. Ja siis olen mõlemast lemmikust ilma. Siis on halb lugu. Aga ma ei ole ahne ega valelik. Vähemalt ma püüan mitte olla. Ma tahan vaid ühte lemmikinimest igale tasandile. Kunagi ma ta leian.