Sleeplessness

Talvel ei tahagi teha muud,
kui oodata kevadet.
Kui ahjus karjuvad põlevad puud
ja vähe jäävaba vett.
Vaevalt tuisk ja torm lõpeb kui
on teine ju algamas.
Jääd vahtima ammulisui
ja pärast pikali maas.
Ja ainult teineteise ümbert hoides
päris üles sulame.
Vana voodi ehk ei haigeks jää -
loodame.
Veidi konjakit ja vanu plaate kuulame,
äkki mõte tekkis: suudleme.
Tahan, jah vist tahan.
Folkmill: Saatpalu

Päris ehtne talv tuleb ju. Lume ja tuulega. Kena mõte.
No olgu, praegu ainult mõte. Aga suve kohta on kreegipuude lehed liialt kollased. Kõigest mõte.

Tahaksin vajuda Brasiilia bossanova-ajastusse. Ja kuulata Charles Trenet' päevad läbi. Vaheldumisi Carla Bruni'ga. Istuda tänava äärses koduses kohvikus ja piielda laia kübara alt mööduvaid inimesi. Ja koju minnes tõmmata oma kollase ümarate nurkadega külmiku lingist, võtta sealt härmatanud klaas greibimahlaga ning sirutada nina päikese poole rõdul, kus juba roheliseks muutunud vaskvarvad upuvad metsviinapuusse. Ja sealt kuulata suve.
Miks ma küll sellistest mitteteokssaavatest asjadest unistan. Teeb hetke hullemaks. Seda tahaksin ma mõnikord ka teiste käest küsida. Eks nad teavad, kes teavad, miks nad...

Võib-olla natuke reaalsem unistus oleks oma eraldatud unenäomaailma uurida. Ma nii väga tahaksin. Sest see on tõesti omaette universum seal, millest ma midagi ei tea, kui ma ärkvel olen, mis aga muutub koduks, kui ma magan. Seal olles mäletan ma ka paljusid mitmeaastavanuseid unenägusid, millest mul muidu aimugi poleks. Kõik tuleb tuttav ette, kui see teine maailm täiustub järjekordse unenäo lisandumisel. Miks ei ole mul pan Kleksi unepeegleid? Kas keegi kingiks?