You're so sick, my darling

Noo vot. Nii see aktiiv olemine lõppeb. Haigena. Esmaspäev oli veel tavaline kiire päev uimase olekuga. Teisipäev läks aga käest ära. Liialt palju asju oli korraga vaja ära teha. Nii ma üritasin siis esmaspäeva öösel poole tunni jooksul leida materjale, mis võtaks kokku mu olemuse ja elumuse. Lõpptulemus on kena kompromiss, mis lubab seda kogumikku aegamööda täiendada. Alustame moefotografeerimisega. Juba järgmine teisipäev!!! Armastan, armastan. Põhjalat ma hetkel eriti ei armasta. Sai ju nende pärast nii palju vaeva nähtud, jalgu valusaks joostud, südant muretsetud ja pead väsitatud. Lõpuks ka haigeks jäädud kogu selle tulemusena. Aga tulemuseks siiski mitte midagi. Kus on siis õiglus? Või selle silmad?
Homme jällegi üritame köhakaanonit laulda .. ei. köhida. Kindlasti õnnestub sellega oma saavutatud köhataset natuke tagasi ehk siis ägedamaks kerida. What a joy! Aga mida iganes Tema Kõrgeaususe nimel. Külmetame varbaid ja näppe. Tasuta. Milline luksus vaese tudengi elus. Tegelikult pidid Ahto nagid valmis olema. Ei tea, kas nagide kõrval on soe? Ja laupäeval teeme siin pidupidu ..ehee.
Sügis on juba ilusaks otsustanud hakata. Täna hommikul nägin seda meie sügisealleed, mis ainukesena sügist, kui ilusat aastaaega õigustab. Üks metskits olevat ka kuskile siia ära eksinud. Varahommikul udu seest kooli juurde keblutanud ja seal ootamatut kõhulahtisust kogenud. Pressiteated siitpoolt.

Kas keegi on kunagi aru saanud, mis Benny Hill'is alati poolpaljad tsikid Bennyt taga ajavad? Kas see on talle nagu mingi fantaasia või? Arusaamatu.

Teatud teemadest ma ei räägi.

Oh. Nädal on alles neljapäevas, aga tunne küll selline pole. Nädal on detsembris, või vähemalt pühapäevas. Aktiivik. Selline asi on suhteliselt sõltuvust tekitav: kui veidi kauem puhata kodus, tekib mõttetu molutamise tunne. Ei tea muidugi, kui kaua niimoodi vastu peab ka.
Eile oli tegus. Isegi kunstiajalugu ei suutnud mu ärksat loomust uinutada. Õhtuks oli siis plaanitud Põhjala seltsiga tutvumine. Tutvumine oli edukas, kohe ülivõrdes. Vaatame, loodame, mis tulevik toob. Ülipalavatelt ja väsitavatelt inimpuntramängudelt kulgesin edasi Pärna tänavale, kus kursaõed oma peo olid püsti pannud. Ehee, no oli küll. Aga selle teemaga mu kompetentsus lõppebki. Oli veel korraks klubi. Igatahes järgmise päeva Rummo tunnis said mitme laevukesed pihta.
Siis nüüd läheb jälle põnevaks. Iga paari päeva tagant muutuvad tunniplaanid lisavad vaid asjale vürtsi. Homme on muidugi hea lebo, saab lõime sõrmitseda ja savist mehise lõuaga Taavetit mätsida .. kus see parim kool oligi? Ja sealt kibekähku silmaarstile, koju ja rongile. Uhuu, Tallinn, hier vi kamm. Ehk reede õhtul midagi? Tegelikult lähme toetame oma tagasihoidliku kohalolekuga Ilvest ja noh, muidugi täiesti juhuslikult kuulame ka head muusikat, mis seal on. Tõotab põnevust, esinejate seas lubas üles astuda ka Rüütli toetajaskond oma kontserdiga. Ok, ma pole Orkutis end poliitiliseks märkinud, ärgem siis olgem seda. Laheeeee. Õhtuks tagasi Tartu-maile, kus saab mitte-küll-väga-uus koht kenasti üle tsekitud ja samas Genialiste kuulatud. Niih. Esmaspäeval ootavad mind uuesti Põhjala inimesed, samuti ka teisipäeval. Ja muidugi võtavad suure osa ajast ära mõnnad vabaained ... Dääm, ma vist olengi aktiivik.

Doooh

Oeh, ma nüüd katsun rääkida tavainimestele arusaadavas keeles, nii et palun, mu õndsad lugejad, andestage mõningane kohmakus väljendamisel.

Nädal on alles teisipäevas ja tundub, et kuidagi palju on juhtunud. Või siis on palju juhtunud vaid minu pisikeses maailmas. Täna saime teada, et tulevikuühiskond tähendab miljoneid pisikesi erialaseid gruppe ja igale grupile on ka vastav keelekasutus, mis teistele arusaamatuna tundub. Sellest vist ka eelmises postis. Nii, et oma isiklikku maailma pole enam kauaks. Võtame sellest, mis annab.
Eile siis raputas mu ajukest pisike šokilaadne olend. Ületasin just varahommikusel tipptunnil tänavat, kui kuulsin just enda jalge juurest selja tagant kõrvulukustavat klaasiklirinat. Muidugi ei jäänud ma sinna kauemaks passima, esiteks oli mul kole kiire ja teiseks .. no tõesti, kes jääks, kui ta pihta tõenäoliselt pudeleid loobitakse. Jooksin siis edasi, ise mõtlesin paaniliselt, et mis siis oli, mis neile ei meeldinud. Igaks juhuks skannisin enda asjad ka korraks üle, et ega mul ometi mingit klaaspudelit ega asja kaasas polnud. No ei. Kuni siis, kui olin loo juba naeruväärselt ületähtsustada jõudnud, tuli korraga meelde, et mul vist oli siiski kotis miski klaasese, mis veel kauni punase ollusega täidetud ja mis just seesugust klirinat teeks. Moos. No kurat. Minividinaga kalpsasime siis edasi kooli poole, tema tegi minu sammu kõrval muidugi kerget sörki (; kuni bussipeatuses ka minu entusiasm üles ütles ja tahtis hoopis bussiga end kooli lasta kärutada. Ok, ootasin 9-t, tuli 13. Hea seegi, esimesed peatused ju samad. Istun bussis, päike paistab, telekas kutsub sõbratuid noorukeid Mäkki tööle, sõidan Minnist mööda, ehee. Sõidan, sõidan .. ja sõidan üle Sõpruse silla, Eedenist mööda, ümber nurga, üle ristteede ja noh, siis peatun. Just seda oligi vaja. Loeng algas laboratoorse tööga just nüüd. Sai siis sääreluid veel natuke piinatud, sadomaso nagu ma juba olen. 15min piinavat valu ja midagi poleks nagu olnudki.
Täna oli ka hea. Mingi loeng jäi vist ära, kuna õppejõule meeldib mõnikord juhuslikult puududa ja sellest mitte kedagi teavitada. Kaltsukatuur! Mõnna. Kiiruga kooli tagasi kooberdanud, tuli välja, et ka joonistamine jääb ära. Oh, meie püha viha ... ah vahet pole:veel üks tuur! Mõnna-mõnna. Kokkuvõttes, päev polnud eriti kooline. Ja Leebokas tuli ka tänaval vastu. Vaeseke oli näost ära langenud ja vaevatud suurest koormusest, täitsa kole kohe. Surus vaid kahvatute värisevate sõrmedega mappi kaenla alla ja pomises kramplikult saksakeelseid tervituslauseid. Kuidas sa siis sellisega sundimatut vestlust arendada saad.
Noh, lahe. Virks lubas mulle oma vanad retroridikülid ja -kotid anda. Ihh.
Ja homme teeme pidu. Lõpuks.
Aga enne tuleb akorg Põhjalas ennast näitamas käia.

Plekk ja plärts, jumaldage.

No nagu näha ja aru saada on, siis et nagu .. mul algas kool. Taas. Jah, mina olengi usin. Tglt on teised ka. Aga ma olen ikka rohkem. Ja see on raske olla. Või tundub nii ainult lebotamisega võrreldes. Olgu, siis nüüd on kool. Aga seal on kõik väga kunts. Majad on kunts ja pingid on kunts ja lihapirukad on ka kunts .. need on tõesti, sest nad on lihtsalt nii head. Ja inimesed on eriti. Mustade klaaside ja tossupilvede taha peitunult ei tea arvatagi, kui kunts keegi on. Mina olen veel leebe variant sellest, mul kaitsvat valget udu pea ümber pole. Ja ma pean oma karmi kuntsiinimese imago kallal veel kõvasti vaeva nägema, muidu ei jää tõsises olelusvõitluses must enam midagi alleski. Ja kõik on hea. Esmakursuslastele tavatult oleme me uskumatult ülbed, ja noh, elavad. Nelja-aastaku plaanis on juba säravalt tervislik väljanägemine, mis on vaid raske töö ja külmade talveilmadega õues pesitsemise tulemus. Võtke õppust. Muidugi, kellegi sünnipäeva saabudes kaotame me osakese oma tervislikkusest, aga mitte särast. Me oleme blokkides sündinud. Ja tulevikus ei soovita enam üritada minust aru saada, kuna kujunemas on raskekujuline tekstiilitudengi släng. Kellel veel vipid pähe kukuvad või kes teist saab ropsimasinat ja -mõõka kasutada? No vot. Tahaks magada.

Ma ei julgegi eriti enam midagi rääkida, sest midaiganes me ka ütleks, poleks see ikkagi õige eesti keele reeglite kohaselt korrektne. Õpetaja Rummo, keda me armastame.

Homme saavad püromaanid vaba voli. Alustame laboratoorset tööd põletamiskatsetega. Oh seda rõõmu ja haisu!

"Kompositsioon kahe punase plekiga" Tasakaalustatud ja sümmeetriline oma ebasümmeetrias.