Doooh

Oeh, ma nüüd katsun rääkida tavainimestele arusaadavas keeles, nii et palun, mu õndsad lugejad, andestage mõningane kohmakus väljendamisel.

Nädal on alles teisipäevas ja tundub, et kuidagi palju on juhtunud. Või siis on palju juhtunud vaid minu pisikeses maailmas. Täna saime teada, et tulevikuühiskond tähendab miljoneid pisikesi erialaseid gruppe ja igale grupile on ka vastav keelekasutus, mis teistele arusaamatuna tundub. Sellest vist ka eelmises postis. Nii, et oma isiklikku maailma pole enam kauaks. Võtame sellest, mis annab.
Eile siis raputas mu ajukest pisike šokilaadne olend. Ületasin just varahommikusel tipptunnil tänavat, kui kuulsin just enda jalge juurest selja tagant kõrvulukustavat klaasiklirinat. Muidugi ei jäänud ma sinna kauemaks passima, esiteks oli mul kole kiire ja teiseks .. no tõesti, kes jääks, kui ta pihta tõenäoliselt pudeleid loobitakse. Jooksin siis edasi, ise mõtlesin paaniliselt, et mis siis oli, mis neile ei meeldinud. Igaks juhuks skannisin enda asjad ka korraks üle, et ega mul ometi mingit klaaspudelit ega asja kaasas polnud. No ei. Kuni siis, kui olin loo juba naeruväärselt ületähtsustada jõudnud, tuli korraga meelde, et mul vist oli siiski kotis miski klaasese, mis veel kauni punase ollusega täidetud ja mis just seesugust klirinat teeks. Moos. No kurat. Minividinaga kalpsasime siis edasi kooli poole, tema tegi minu sammu kõrval muidugi kerget sörki (; kuni bussipeatuses ka minu entusiasm üles ütles ja tahtis hoopis bussiga end kooli lasta kärutada. Ok, ootasin 9-t, tuli 13. Hea seegi, esimesed peatused ju samad. Istun bussis, päike paistab, telekas kutsub sõbratuid noorukeid Mäkki tööle, sõidan Minnist mööda, ehee. Sõidan, sõidan .. ja sõidan üle Sõpruse silla, Eedenist mööda, ümber nurga, üle ristteede ja noh, siis peatun. Just seda oligi vaja. Loeng algas laboratoorse tööga just nüüd. Sai siis sääreluid veel natuke piinatud, sadomaso nagu ma juba olen. 15min piinavat valu ja midagi poleks nagu olnudki.
Täna oli ka hea. Mingi loeng jäi vist ära, kuna õppejõule meeldib mõnikord juhuslikult puududa ja sellest mitte kedagi teavitada. Kaltsukatuur! Mõnna. Kiiruga kooli tagasi kooberdanud, tuli välja, et ka joonistamine jääb ära. Oh, meie püha viha ... ah vahet pole:veel üks tuur! Mõnna-mõnna. Kokkuvõttes, päev polnud eriti kooline. Ja Leebokas tuli ka tänaval vastu. Vaeseke oli näost ära langenud ja vaevatud suurest koormusest, täitsa kole kohe. Surus vaid kahvatute värisevate sõrmedega mappi kaenla alla ja pomises kramplikult saksakeelseid tervituslauseid. Kuidas sa siis sellisega sundimatut vestlust arendada saad.
Noh, lahe. Virks lubas mulle oma vanad retroridikülid ja -kotid anda. Ihh.
Ja homme teeme pidu. Lõpuks.
Aga enne tuleb akorg Põhjalas ennast näitamas käia.