Plekk ja plärts, jumaldage.

No nagu näha ja aru saada on, siis et nagu .. mul algas kool. Taas. Jah, mina olengi usin. Tglt on teised ka. Aga ma olen ikka rohkem. Ja see on raske olla. Või tundub nii ainult lebotamisega võrreldes. Olgu, siis nüüd on kool. Aga seal on kõik väga kunts. Majad on kunts ja pingid on kunts ja lihapirukad on ka kunts .. need on tõesti, sest nad on lihtsalt nii head. Ja inimesed on eriti. Mustade klaaside ja tossupilvede taha peitunult ei tea arvatagi, kui kunts keegi on. Mina olen veel leebe variant sellest, mul kaitsvat valget udu pea ümber pole. Ja ma pean oma karmi kuntsiinimese imago kallal veel kõvasti vaeva nägema, muidu ei jää tõsises olelusvõitluses must enam midagi alleski. Ja kõik on hea. Esmakursuslastele tavatult oleme me uskumatult ülbed, ja noh, elavad. Nelja-aastaku plaanis on juba säravalt tervislik väljanägemine, mis on vaid raske töö ja külmade talveilmadega õues pesitsemise tulemus. Võtke õppust. Muidugi, kellegi sünnipäeva saabudes kaotame me osakese oma tervislikkusest, aga mitte särast. Me oleme blokkides sündinud. Ja tulevikus ei soovita enam üritada minust aru saada, kuna kujunemas on raskekujuline tekstiilitudengi släng. Kellel veel vipid pähe kukuvad või kes teist saab ropsimasinat ja -mõõka kasutada? No vot. Tahaks magada.

Ma ei julgegi eriti enam midagi rääkida, sest midaiganes me ka ütleks, poleks see ikkagi õige eesti keele reeglite kohaselt korrektne. Õpetaja Rummo, keda me armastame.

Homme saavad püromaanid vaba voli. Alustame laboratoorset tööd põletamiskatsetega. Oh seda rõõmu ja haisu!

"Kompositsioon kahe punase plekiga" Tasakaalustatud ja sümmeetriline oma ebasümmeetrias.