Discoglämm

Nonii. Teade saabus emailkaussi, et meid soovitaksegi meediaga halloweeni tegema. Nagu mismõttes? Väga lahe. Oli vist alles mulje, mis meie kursus eelmine kord avaldas. Igatahes, nüüd saab glämmida. Kohe varakult alustada ja hilja lõpetada, nagu tavaks saanud on. Eks siis hirmutame järjekordselt rahulikke linnakodanikke, kui me nende tundmatute keldrite poole suundume, joogiks Bloody Mary. See ju ongi meie kohus.

Aga palun hoidke mulle neljapäeval pöialt.

It's made for you ..ONLY

Ma jäin just tühja pilguga enda ette vahtima, kuvari valgustäpid silme ees tatsumas. Mida ma veel siin istun? Pointless as it is. Aga ma olen kaotanud oma harjumuse magada. Kasvõi praeguseks. Hmm.. piparkoogimehikesed ilmusid kellegi MSN-i pildiks. Tegelikult olid nad vist siiski WC-uste figuurid. Ei eralda. Kas keegi teab, mis looma aasta praegu on? Oot, ma sain ju koolist lõpukingiks vastava raamatu ... Tulikoer. Sain jälle terakese targemaks. See raamat oli natuke masendav. Seal sätitakse paika, kellega sul suhtlemine paremini või halvemini läheb. Käegalöömine ju tuleb nii, kui parajasti kõik hästi ei lähe - tähed on meile vastu. Või tekitaks kunstlikult trotsi. Hmm .. see on parem variant, ma tahan enda omasid alles jätta. Oh, he's gorgeous kummitab. Aa, see et olin mõnede hetkede eest tsut-tsut ja peaaegu kaks ööpäeva järjest ärkvel olnud, paari ebaõnnestunud uinumiskatsega segatult. Tunne on ülev. Ma tänan, ma tänan. Selline on töölooma elu, muidugi omapoolsete tingimustega veidi raskendatud. Oleks läinud koju, aga ei, jalad tahavad tantsida. Punase naba-T-särgiga sentelmenid ka. Tants, tants, tants, kabaree. Jalutuskäik veerand viie paiku tänavatel. Oot, miks meil nii kaua aega kulus. Ajavargad on tööl! Kuitahes vaikselt kõndides tekitavad jalad ikkagi tohutut müra. Ma mõtlen, et miks ükski koer mu sammude peale oma häälekõla kuuldavale ei lasknud. Kiletehases teevad mehed ka öösel tööd. Ise nägime. Läbi akna. Aga nemad meid ei näinud. Ma arvan. Loodan. Mõned soomlased on ikka ebaviisakuse punnid kontsentreeritult. Huuh. Homme teeme maratoni. Paaritunnise. Nii palju jutte on rääkida, nagu täna avastus. Sa võid kõik mu vanad omale saada .. I insist. Ma ei tahaks, et vanad oma hetkevõlu kaotaks, kuigi see juhtub vist siiski paratamatult. Aga kurat, ma ei taha ju. ..... aaaa tegelikult, see on vajalik. Olgu siis nii, et enne praegust olnud vanad võivad nõmedaks muutuda, aga siitmaalt enam mitte. Või kui, siis ainult sel juhul, kui mina enne muutun. Sest üksi on halb olla. Külmad käed on soojas käes. Taevas on kollane ja hall korraga. Laiguline. Ja liigub oioi kui kiiresti. Mu aknad vilisevad ka natuke veidralt, isegi jubedalt, sest ma olen üksi kodus. Tahaks elavat tuld, aga ma olen laisk. Teen selle asemel hoopis teed ja poen tekkide sisse. Mõte! Läheks magama. Kõlab võõralt, kuigi täna veidi kauemaks ühte kohta vaadates hakkasin automaatselt ja uskumatu kiirusega mu sisemisse uneilma kihutama. Kui me oleks ka kaaluta olekus, siis saaksime igalpool magada. Isegi ametlikel üritustel, sest pea ei hakka ju nokkima ja keegi ei saa aru, et magame. Silmade suletust saab seletada keskendumisega. Nüüd olen ma näinud ka suurt hulka (>100) inimesi, kes räägivad kolm päeva mingist asjast, millest ma ei tea, kas aru saavad. Mina ei saa. Aaa, no olgu jah. Siis küll. Nii, ma märkasin hüüumärki selles musta-valgekirjus segadikus. "Mõte!" Mõte? Mõte! See asi ka veel. Publitseeriks ikkagi, saate ka teada, millega mu aju tegeleb, kui tal kergelt krooniline hapnikupuudus on. Meelelahutust igasse päeva!

Jeeesh

Ou. Ma olen elus. Ja veel kuivõrd (:
See OLI lahe. Sextexmex ja sadomaso.

Tot, tot, tot ..

See you in a few days.
At least I hope so.


/Minnukas, sa oled see saiko pilguga tüüp seal taustal/

White boots .. shalalalaa

Virksi kapist. Retro. Tagant kauboisaapa lõikega. Laupäeval. Koos valge kohvriga. Raudteel. Muah.
Minni on nõmedaks läinud. Kurjaks tähendab. Lubab mulle igast halba teha. Ei hooli üldse rohelisest kampsunist ja hulgast värvilistest pärlitest. Kord või paar aastas muutume õelateks. Muul ajal oleme õelad. Huuu, milline lahe sõna. Eesti keel on ikka naljakas. Ja reeglid muutuvad pidevalt, isegi kevadel õpitud ei pruugi enam kehtida. Aga minu laev on endiselt pinnal.
Moshmosh, kool hakkab juba kenasti suvaks muutuma. Suht kena. Idee poolest pääseme me enam-vähem igal ajal sinna, öösel ka. Aga täna oma ultimate ligipääsukaarti kasutada üritades ei mõiganud ta. Mõikas ainult niipalju, et uks endast ühe piiksu välja pigistas, aga ei midagi muud. Piiksutasin teda siis veel nalja pärast natuke aega. Koolis saab ka elada, nagu me nüüd teame. Uni on rahulik, kui ainult koristaja hommikul tulesid põlema ei pane. Mõnel on igatahes padi telgede all. Räägi siis veel friikidest. Või ööloomadest.
Neid saapaid vaadates tuleb meelde veel üks imearmas valge olevus. Kass. Väike ja uskumatult pehme karvake. Ja oioi kui nunnu. Lähen koolist koju, ootab nurga juures, ronib sülle ja nurrub.
Nüüd ma laulan jällegi ametlikult. Kohutavalt mõnus on. Kohe nagu päriselt laulda. Esimeses proovis kuluski enamus ajast omaette vaikselt rõõmust naermiseks. Ooooo .. ra.

Kurb valgus on täna

Hetkel on taevas täiesti pidulik. Vikerkaar ja vihmast rasked pilved lasevad korraks päikese udusel valgusvool maani ulatuda. Aga ainult veidikeseks, et saaks jälle uut padusadu alustada. Nii, veel on puulehtedel ja juba paljastel leherootsudel sädelevad helmed, aga ... enam mitte. Eks ta nii olegi. Sügis ju.
Ja jalad külmetavad. Juba. Kuigi kuum tee on kõhus ja soojad folgi(Taavi)sokid varvaste otsas. Aga eks ta nii olegi. Sügis.
Kurvastused ja väsimused tulevad ka kiiresti. Mida rohkem sul on , seda rohkem on sul ka kaotada. Või kui mitte veel kaotada, siis kartus kaotada. Nii ta ju ongi. Sügis.
Tegemisi on palju. Kooliaeg ikkagi. Ega nad pole tüütud ega halvad omaenese pärast. Pigem minu laiskuse pärast muutuvad nad tülikateks. Ja nii nad siis mu laua peal lösutavad, poolikud ja alustamata ja lõpetamata ja värvitult ja kujutult. Ju nõnda peabki. Sügisel.

Seda meest ma ei kannata.

Taavet, David .. kas ta on siis Taavi meie keeles. Kuule...
Igatahes, võta teatavaks, et sul on ebanormaalne nina, suu ja lõug. Põsesarnu pole ollagi ja ninaaugud on põldoad. Kuu aega kellegi ninast sisse jõllitada pole just lust ja lillepidu. Kuigi kellegi käest lendusid su peakoore sisemused suures frustratsioonis vastu seina. Kollageen ja lõuaimplantaadid ja puha. Ninakus, lõuakus.

"Huvitav" on kirja järgi energiseeriv mask, mis kisub kohutava jõuga kulme vastu lõuga ja ei lase suud mitte millimeetritki liigutada. Energia tuleb kohe vuhinal, kui sellisest piinariistast vabaneb. Reklaam ei valeta kunagi. VANISH!

Tundub, et meil käivad õpilased koolis palju usinamalt, kui õppejõud. Tänasega suhe 4:1 Ma tunnen end lausa tublina, kui selline asi võimalik on.

Ah õige. Täna omandasin kohutavalt kena valgest nahast kohvri suure pandlaga. Ouuh.. kutsuge mind reisile, palun. Ma tahan lennujaamas kekata. Äkki õnnestub tal teha väike debüüt fotoaksessuaarina homsel sessioonil. Hiiglaslik kollane kamm on valmimas ja super-lollipop õrritab juba meeli.
Elu on kuidagi lapsikuks ja värviliseks läinud :)