Virksi kapist. Retro. Tagant kauboisaapa lõikega. Laupäeval. Koos valge kohvriga. Raudteel. Muah.Minni on nõmedaks läinud. Kurjaks tähendab. Lubab mulle igast halba teha. Ei hooli üldse rohelisest kampsunist ja hulgast värvilistest pärlitest. Kord või paar aastas muutume õelateks. Muul ajal oleme õelad. Huuu, milline lahe sõna. Eesti keel on ikka naljakas. Ja reeglid muutuvad pidevalt, isegi kevadel õpitud ei pruugi enam kehtida. Aga minu laev on endiselt pinnal.
Moshmosh, kool hakkab juba kenasti suvaks muutuma. Suht kena. Idee poolest pääseme me enam-vähem igal ajal sinna, öösel ka. Aga täna oma ultimate ligipääsukaarti kasutada üritades ei mõiganud ta. Mõikas ainult niipalju, et uks endast ühe piiksu välja pigistas, aga ei midagi muud. Piiksutasin teda siis veel nalja pärast natuke aega. Koolis saab ka elada, nagu me nüüd teame. Uni on rahulik, kui ainult koristaja hommikul tulesid põlema ei pane. Mõnel on igatahes padi telgede all. Räägi siis veel friikidest. Või ööloomadest.
Neid saapaid vaadates tuleb meelde veel üks imearmas valge olevus. Kass. Väike ja uskumatult pehme karvake. Ja oioi kui nunnu. Lähen koolist koju, ootab nurga juures, ronib sülle ja nurrub.
Nüüd ma laulan jällegi ametlikult. Kohutavalt mõnus on. Kohe nagu päriselt laulda. Esimeses proovis kuluski enamus ajast omaette vaikselt rõõmust naermiseks. Ooooo .. ra.
2 comments:
sa oled kõigest valesti aru saanud ... (:
mkm
Post a Comment