It's made for you ..ONLY

Ma jäin just tühja pilguga enda ette vahtima, kuvari valgustäpid silme ees tatsumas. Mida ma veel siin istun? Pointless as it is. Aga ma olen kaotanud oma harjumuse magada. Kasvõi praeguseks. Hmm.. piparkoogimehikesed ilmusid kellegi MSN-i pildiks. Tegelikult olid nad vist siiski WC-uste figuurid. Ei eralda. Kas keegi teab, mis looma aasta praegu on? Oot, ma sain ju koolist lõpukingiks vastava raamatu ... Tulikoer. Sain jälle terakese targemaks. See raamat oli natuke masendav. Seal sätitakse paika, kellega sul suhtlemine paremini või halvemini läheb. Käegalöömine ju tuleb nii, kui parajasti kõik hästi ei lähe - tähed on meile vastu. Või tekitaks kunstlikult trotsi. Hmm .. see on parem variant, ma tahan enda omasid alles jätta. Oh, he's gorgeous kummitab. Aa, see et olin mõnede hetkede eest tsut-tsut ja peaaegu kaks ööpäeva järjest ärkvel olnud, paari ebaõnnestunud uinumiskatsega segatult. Tunne on ülev. Ma tänan, ma tänan. Selline on töölooma elu, muidugi omapoolsete tingimustega veidi raskendatud. Oleks läinud koju, aga ei, jalad tahavad tantsida. Punase naba-T-särgiga sentelmenid ka. Tants, tants, tants, kabaree. Jalutuskäik veerand viie paiku tänavatel. Oot, miks meil nii kaua aega kulus. Ajavargad on tööl! Kuitahes vaikselt kõndides tekitavad jalad ikkagi tohutut müra. Ma mõtlen, et miks ükski koer mu sammude peale oma häälekõla kuuldavale ei lasknud. Kiletehases teevad mehed ka öösel tööd. Ise nägime. Läbi akna. Aga nemad meid ei näinud. Ma arvan. Loodan. Mõned soomlased on ikka ebaviisakuse punnid kontsentreeritult. Huuh. Homme teeme maratoni. Paaritunnise. Nii palju jutte on rääkida, nagu täna avastus. Sa võid kõik mu vanad omale saada .. I insist. Ma ei tahaks, et vanad oma hetkevõlu kaotaks, kuigi see juhtub vist siiski paratamatult. Aga kurat, ma ei taha ju. ..... aaaa tegelikult, see on vajalik. Olgu siis nii, et enne praegust olnud vanad võivad nõmedaks muutuda, aga siitmaalt enam mitte. Või kui, siis ainult sel juhul, kui mina enne muutun. Sest üksi on halb olla. Külmad käed on soojas käes. Taevas on kollane ja hall korraga. Laiguline. Ja liigub oioi kui kiiresti. Mu aknad vilisevad ka natuke veidralt, isegi jubedalt, sest ma olen üksi kodus. Tahaks elavat tuld, aga ma olen laisk. Teen selle asemel hoopis teed ja poen tekkide sisse. Mõte! Läheks magama. Kõlab võõralt, kuigi täna veidi kauemaks ühte kohta vaadates hakkasin automaatselt ja uskumatu kiirusega mu sisemisse uneilma kihutama. Kui me oleks ka kaaluta olekus, siis saaksime igalpool magada. Isegi ametlikel üritustel, sest pea ei hakka ju nokkima ja keegi ei saa aru, et magame. Silmade suletust saab seletada keskendumisega. Nüüd olen ma näinud ka suurt hulka (>100) inimesi, kes räägivad kolm päeva mingist asjast, millest ma ei tea, kas aru saavad. Mina ei saa. Aaa, no olgu jah. Siis küll. Nii, ma märkasin hüüumärki selles musta-valgekirjus segadikus. "Mõte!" Mõte? Mõte! See asi ka veel. Publitseeriks ikkagi, saate ka teada, millega mu aju tegeleb, kui tal kergelt krooniline hapnikupuudus on. Meelelahutust igasse päeva!