He doesn't look sad .. given the situation. But who's to say he doesn't feel so.

Tuli aeg, oli aeg, läks aeg. Ongi ajalugu. Tudengi pöörane vanurielu, kui kolmapäev-neljapäev möllatakse metsikult suure hurraaga maha ja reede õhtul istutakse kassiga kodus ja vaadatakse Kodus ja võõrsil. Või tehakse see hurraa esmaspäeval, vastavalt vajadusele. Heaolu igatahes mitmeks päevaks kadunud.

Kolmapäev jällegi Tallinnas. Uned rongis segamini karjuvate laste ja jõmmide tränaga. Ja linn oli hall. Lihtsalt. Punkt. Aga teile, kallikesed, soovitan soojalt. Kui vähegi aega leiate. Minge Rahvusraamatukokku Tallinna Illustratsioonitriennaalile. Ma loodan, et pakub veidigi huvi. Tagasi. Uned segamini külma ja Sinatraga. Muidugi veel ennastunustav laul (tulge meid 2. ja 16. kuulama) ja hiljem veelgi ennastunustavam tants.

Ja kõik närivas kurbuses. Läheks see ära.

Reede

Täna nägin meest, kel olid ilusad silmad. Tumedad ja säravad, justnagu vaataks väike poisike tema seest välja. Ta vaatas korraks taevasse ja kõndis edasi. Mõtlesin, et miks inimeste näod ikkagi aegamööda muutuvad. Väikese inimlapse nahk venib ja kasvab ja siis jääb justkui suureks. Ja et kui palju on üldse vana näos seda last. Mõned jäävad samaks, mõned muutuvad tundmatuseni. Nii ongi vast huvitavam ja parem, sest kui kõik jääksidki seda nägu nagu nad lapsena olid, oleks inimkond vist küllaltki ühenäoline.
Veider lugu on nende tujudega. Alles napp nädal tagasi ei tahtnud ma oma telgesid nähagi mitte ja täna tundus nende juures istumine kõige mõnusam tegevus. Tsill muusika meie osakonnast ja lõpuks ometi täitsa inimväärselt soojad ruumid andsid oma panused. Teine juhtum kullakalli Taavetiga, kes oli kõige tüütum saviplärakast kuju, mida ma tundsin. Aga täna, kui ma pidin temast ühe korraliku Picasso maalitõlgenduse vormima, hakkas lausa uskumatult kurb. Lõpuks võtsin siiski selle nina maha.

Tsil-tsil-tsill

Ja ongi juba pikemat aega. Mõnus. Praegu on kah. Mingi hea soe asi on ahjus valmimas ja mugav jogurtine tunne on ka. Funktsionaalse jogurti tunne veel. Pärast vaatame veel filmi ja üldse .. Me vaatame vist koguaeg filme või selline tunne on. (selline kirjutus ´sellinne` nagu tallinn) Mõni õhtu on plaani sees juba film, mõni õhtu tuleb ta ise. Ja ma üldse ei kurda. Talv ongi juba selline aeg, et võite mulle alati häid filme näidata või näitan mina mõnda teile, kui tahate. Isegi kinos. A, jah, Boratit vaatasime. Hea, kui keegi vähemalt aegajalt natuke seda US ja A-d tögab. Isegi kui see on niivõrd nõmekoomilisel moel. Võib-olla see muidugi vaid nii ongi mõjus. Igatahes teeb seest rõõmsaks (; Ja kunagi kolmapäeval juhtus nii, et passisime kambakesi The Mating Habits of the Earthbound Human. Suht irooniline. Kakao ja maisipulgad seljankaga. Järgmine päev tegelesime kursaga ja pidžaamadega. Snatch oli suur osaline. Algas grupiviisiline selle filmi soundtracki fännamine. Filmi enda ka :) Supid olid väga kahtlased, väga valikulised ja enamasti algasid ja lõppesid poole lause pealt. My bad. Järgmine päev alustas haigusega. Siis mitu päeva teenis meie naerulihaseid Little Britäin, kelle tegelased olid koolis meie laupäevasel stilistika maratonil. The Village People. Teine kord jälle kerge Zavood oma vine ja sipsikutega.
Minnukas vaatab Tommit ja Annit, mina põgenesin. Ja ega eelmine asi, Õnne13, ka palju parem valik tal polnud. Kas te üldse teadsite, et kunagi, Õnne noorusaegadel oli seal ka kirge ja imalat armastust? Ei teadnud, jah?
Nina õhetab mentoolist, mille aurud taskurättidest sinna lehvima on jäänud. Nohu, noneh. Aga ma pole ainuke. Või tähendab, minu olukord pole üldsegi hull mõnedega võrreldes. Kõigi maade haiged lapsed, ühinege!

My lover, elektrisinine lauvärv.

Hoidke oma kõrvu ja naba!

Miski kole viirus on liikumas. Gazzag. Nimigi on ussi oma. Siikohal tahan juba vabandust paluda nende käest, kes ka minu käest selle tüütu meili said, mis neid innustavalt jüngrite nimekirjaga liituma kutsus. Mul oma ülepeakäivas sinisilmsuses ei olnud sellistest kurjadest plaanidest veel aimu, kui ma uudishimulikult JOIN nuppu klõpsisin. Andsin näh näpu (muretu hiireklõpsu), võttis kogu mu kallihinnalise Orkuti kollektsiooni. Nii et .. anteeksi.
Järgmisel nädalal mängime kodu(Rontsi sõnad). Minu osaks seekord vanaema tõetruu kehastamine. Võite alati läbi astuda ja oma silmaga seda tsirkust kaeda. Kel kübaratega puudlitest(sugulased siiski) isu täis, võib ju ka mõningaid täiesti tõsiseltvõetavaid filme nautida. Noh, loodetavasti.
Ja see pühapäev vaatame, mis Madsa teeb. Kuivõrd kiilas ta juba on. Ja kuivõrd hästi ta võsas varjuda oskab. Ja muidugi kuivõrd valju hääle ta nüüdseks juba omandanud on. Peaks midagi magusat viima.
Sellega seoses tuleb meelde, kui kohutavalt sadistlik on mingite järjekordsete ostupäevade ajal Rimis paarikümneminutistes sabades seista ja piinleva pilguga jälgida, kuidas inimesed ostavad kilode kaupa šokolaadi ja muud mämmu. Ma ju ei tohi veel säärast suhkruga ülekullatud kaupa tarbida ja selle asemel pean hoopis dieetkohupiima limpsima. Tänaseks olen ma muidugi juba ammu murdunud ja kahetsusväärsel kombel ühe pralineekommi ära söönud. Kolelugu. Üks pool mu lõualuudest on igatahes paar päeva kahekordset tööd teinud ja sellest ülimalt tüdinud.

KAKA

Kui rõve võib olla. Ma usun, et olen saavutanud mõne neist tipphetkedest. Elasin just oma hambaoperacia üle. Niivõrd kuivõrd. Kangutamine, murdmine, lõhkumine, puurimine, raksutamine, lõualuu paigast kiskumine - märksõnad missugused. Ise ma samal ajal midagi ei näinud kuna ma olin mingi suure asjaga täielikult kaetud, nii et fan. Magama ei saa ka minna, sest valu on kole ja järjekordse valuvaigisti doosi jaoks oleks veel liiga vara. Lisaks on suu mingit haige ravimi maitset täis (ja see jääb nii veel viieks päevaks), maitse a'la rõve kaalikas vms. Suht öökimaajav. Positiivne on muidugi ka see, et see ei jää viimaseks selliseks sündmuseks. Aga jah. Halloweeni muljed veel ka. Hea oli. Teisipäev venis lõpmatuseni. Õnneks saime siiski nii kaugele, et kostüümid (Peggy Bundy tõesti ongi sunnitud nii kõndima nagu ta kõnnib, kui kandma peab retuuse ja kõrge kontsaga kingi) olid enam-vähem seljas ja tuju ka juba vastavalt ilma kolekülmale lörtsisajule mõnusalt soe. Aga kohapeal (mingi korbi maja?) vaatasid meile seinaäärsete diivanite seest vastu vaid uimased EPAkate pilgud. Nagu mis mõttes. Vähemalt me andsime oma parima. Ja tänu sellele on teksiili esimesel kursusel nüüd ka ametlikult oma hvännklaab. Mitte EPAde seas. Neile me ei meeldinud nagu täna selgus. Aga teistele see-eest küll l)