Miski kole viirus on liikumas. Gazzag. Nimigi on ussi oma. Siikohal tahan juba vabandust paluda nende käest, kes ka minu käest selle tüütu meili said, mis neid innustavalt jüngrite nimekirjaga liituma kutsus. Mul oma ülepeakäivas sinisilmsuses ei olnud sellistest kurjadest plaanidest veel aimu, kui ma uudishimulikult JOIN nuppu klõpsisin. Andsin näh näpu (muretu hiireklõpsu), võttis kogu mu kallihinnalise Orkuti kollektsiooni. Nii et .. anteeksi.
Järgmisel nädalal mängime kodu(Rontsi sõnad). Minu osaks seekord vanaema tõetruu kehastamine. Võite alati läbi astuda ja oma silmaga seda tsirkust kaeda. Kel kübaratega puudlitest(sugulased siiski) isu täis, võib ju ka mõningaid täiesti tõsiseltvõetavaid filme nautida. Noh, loodetavasti.
Ja see pühapäev vaatame, mis Madsa teeb. Kuivõrd kiilas ta juba on. Ja kuivõrd hästi ta võsas varjuda oskab. Ja muidugi kuivõrd valju hääle ta nüüdseks juba omandanud on. Peaks midagi magusat viima.
Sellega seoses tuleb meelde, kui kohutavalt sadistlik on mingite järjekordsete ostupäevade ajal Rimis paarikümneminutistes sabades seista ja piinleva pilguga jälgida, kuidas inimesed ostavad kilode kaupa šokolaadi ja muud mämmu. Ma ju ei tohi veel säärast suhkruga ülekullatud kaupa tarbida ja selle asemel pean hoopis dieetkohupiima limpsima. Tänaseks olen ma muidugi juba ammu murdunud ja kahetsusväärsel kombel ühe pralineekommi ära söönud. Kolelugu. Üks pool mu lõualuudest on igatahes paar päeva kahekordset tööd teinud ja sellest ülimalt tüdinud.
No comments:
Post a Comment