Tsil-tsil-tsill

Ja ongi juba pikemat aega. Mõnus. Praegu on kah. Mingi hea soe asi on ahjus valmimas ja mugav jogurtine tunne on ka. Funktsionaalse jogurti tunne veel. Pärast vaatame veel filmi ja üldse .. Me vaatame vist koguaeg filme või selline tunne on. (selline kirjutus ´sellinne` nagu tallinn) Mõni õhtu on plaani sees juba film, mõni õhtu tuleb ta ise. Ja ma üldse ei kurda. Talv ongi juba selline aeg, et võite mulle alati häid filme näidata või näitan mina mõnda teile, kui tahate. Isegi kinos. A, jah, Boratit vaatasime. Hea, kui keegi vähemalt aegajalt natuke seda US ja A-d tögab. Isegi kui see on niivõrd nõmekoomilisel moel. Võib-olla see muidugi vaid nii ongi mõjus. Igatahes teeb seest rõõmsaks (; Ja kunagi kolmapäeval juhtus nii, et passisime kambakesi The Mating Habits of the Earthbound Human. Suht irooniline. Kakao ja maisipulgad seljankaga. Järgmine päev tegelesime kursaga ja pidžaamadega. Snatch oli suur osaline. Algas grupiviisiline selle filmi soundtracki fännamine. Filmi enda ka :) Supid olid väga kahtlased, väga valikulised ja enamasti algasid ja lõppesid poole lause pealt. My bad. Järgmine päev alustas haigusega. Siis mitu päeva teenis meie naerulihaseid Little Britäin, kelle tegelased olid koolis meie laupäevasel stilistika maratonil. The Village People. Teine kord jälle kerge Zavood oma vine ja sipsikutega.
Minnukas vaatab Tommit ja Annit, mina põgenesin. Ja ega eelmine asi, Õnne13, ka palju parem valik tal polnud. Kas te üldse teadsite, et kunagi, Õnne noorusaegadel oli seal ka kirge ja imalat armastust? Ei teadnud, jah?
Nina õhetab mentoolist, mille aurud taskurättidest sinna lehvima on jäänud. Nohu, noneh. Aga ma pole ainuke. Või tähendab, minu olukord pole üldsegi hull mõnedega võrreldes. Kõigi maade haiged lapsed, ühinege!

My lover, elektrisinine lauvärv.