Reede

Täna nägin meest, kel olid ilusad silmad. Tumedad ja säravad, justnagu vaataks väike poisike tema seest välja. Ta vaatas korraks taevasse ja kõndis edasi. Mõtlesin, et miks inimeste näod ikkagi aegamööda muutuvad. Väikese inimlapse nahk venib ja kasvab ja siis jääb justkui suureks. Ja et kui palju on üldse vana näos seda last. Mõned jäävad samaks, mõned muutuvad tundmatuseni. Nii ongi vast huvitavam ja parem, sest kui kõik jääksidki seda nägu nagu nad lapsena olid, oleks inimkond vist küllaltki ühenäoline.
Veider lugu on nende tujudega. Alles napp nädal tagasi ei tahtnud ma oma telgesid nähagi mitte ja täna tundus nende juures istumine kõige mõnusam tegevus. Tsill muusika meie osakonnast ja lõpuks ometi täitsa inimväärselt soojad ruumid andsid oma panused. Teine juhtum kullakalli Taavetiga, kes oli kõige tüütum saviplärakast kuju, mida ma tundsin. Aga täna, kui ma pidin temast ühe korraliku Picasso maalitõlgenduse vormima, hakkas lausa uskumatult kurb. Lõpuks võtsin siiski selle nina maha.