KAKA

Kui rõve võib olla. Ma usun, et olen saavutanud mõne neist tipphetkedest. Elasin just oma hambaoperacia üle. Niivõrd kuivõrd. Kangutamine, murdmine, lõhkumine, puurimine, raksutamine, lõualuu paigast kiskumine - märksõnad missugused. Ise ma samal ajal midagi ei näinud kuna ma olin mingi suure asjaga täielikult kaetud, nii et fan. Magama ei saa ka minna, sest valu on kole ja järjekordse valuvaigisti doosi jaoks oleks veel liiga vara. Lisaks on suu mingit haige ravimi maitset täis (ja see jääb nii veel viieks päevaks), maitse a'la rõve kaalikas vms. Suht öökimaajav. Positiivne on muidugi ka see, et see ei jää viimaseks selliseks sündmuseks. Aga jah. Halloweeni muljed veel ka. Hea oli. Teisipäev venis lõpmatuseni. Õnneks saime siiski nii kaugele, et kostüümid (Peggy Bundy tõesti ongi sunnitud nii kõndima nagu ta kõnnib, kui kandma peab retuuse ja kõrge kontsaga kingi) olid enam-vähem seljas ja tuju ka juba vastavalt ilma kolekülmale lörtsisajule mõnusalt soe. Aga kohapeal (mingi korbi maja?) vaatasid meile seinaäärsete diivanite seest vastu vaid uimased EPAkate pilgud. Nagu mis mõttes. Vähemalt me andsime oma parima. Ja tänu sellele on teksiili esimesel kursusel nüüd ka ametlikult oma hvännklaab. Mitte EPAde seas. Neile me ei meeldinud nagu täna selgus. Aga teistele see-eest küll l)