I could be brown, I could be blue

Täitsa põnev on juba selle suveilmaga. Päevitamised ja jäätisesöömised ja paljajalu murul ja päikesevõetud põsed. Hih. Olge mureta, kõik pole veel läbi, aprillis tuleb jälle lumi maha. Seniks nautigem seda, mis antud. Näiteks võtke sõbrad kampa ja tehke aias grilli. Nagu meie. Mis siis et lihad-asjad ööpimeduses vist siiski väga küpseks ei saanud, sest hästi nad just kõhule ei mõjunud. Ikkagi oli see hea ja soe ja muhe õhtu. Tehkegi nii. Visake vahepeal hundiratast, tehke silda, kiikuge, küpsetage vahukomme vaarikavarte otsas, mängige kitarret, ajage lolli loba ja olge head.

Kool on ka nii suvine. Uimerdavad seal mustade mesimummiprillide taha peitunud kuntsiinimesed, üritavad asjalikud ja tegusad olla, aga lõpuks vajuvad ikka kuskile seina äärde pingile päikese kätte magama. Kohvitass kukub käest ja suits näpu vahelt. Nunnu.

Semestri esimene A

#:)

Sugugi meeldiv kogemus pole aga öösel väsinud jalad tikk-kontsades viis kilomeetrit koju kõndida. Eriti, kui mingi kahtlane jorss sind jälitama hakkab. Vältige, kui võimalik.

Homme hakkame Oskariga end Tlna poole transportima. Ei tea küll veel kuidas. Ma usun, et nalja saab :)

ps: Nüüd pange arvuti soovitatavalt kinni, võtke päikeseprillid ja kobige õue. Aeg on.

Geto-Poeezia

Õnnist laupäeva.

Kuna tõesti laiskus on agressiivne suur loom, kes mind ära sööb, kui ma talle järele ei anna, siis kirjutan parem siin, selle asemel, et midagi tarka ja kasulikku teha. Hö.
Nägin ka nüüd osavad ja andekad eestlased ära. YouTube'st küll, aga siiski. Superstaarid sel juhul. Ei no jah. Lisades sinna ka tänases lehes olnud koolimissi kandidaadid, ei saa ütlemata jätta, et maarjamaalased on tõesti ikka ülivõrdes perfektsed. Laulavad ja etlevad ja teevad nalja ja on ilusad ka veel. (Ei tea, kas peaks eelneva jutu jutumärkidesse panema.) Valdavaks saab küsimus, et kas neil inemisejuntsudel pole siis väärikuseraasugi, kui oma tõesti-tõesti südameidvõitvat lauluoskust u poole miljoni telekaomaniku ette demonstreerima lähevad. Jah, olete ilusad ja osavad, aga võib-olla selles kenas rõõsaroosas maailmas püsimiseks jääksite siiski koju peegli ette karaoket laulma. No müstika-mustika. (Ma kasutan vist pea-aegu igas postis sõna müstika. Maailma teed on ettearvamatud.) Ja õige, olengi kuri. Aga kes siis veel oleks?

Ajaloolisest poolest: kolmapäev oli hea. Kuid siiski, ei ühtegi Ramsest. Kuis siis nii? (Ning ka ühtegi Kristot ega hüperaktiivikust noort nolki.) Poole viie ajal avastasime töötava meetodi kahekümnepealisest jõmmikarjast vabanemiseks. Enne, kui nad midagi ülimalt "ilusat ja meelitavat" jõuavad öelda, saada nad konkreetselt kaunitesse paikadesse. Muidugi ei pruugi selline viis alati ka töötada, eriti juhul, kui su jalad on väsimusest praktiliselt liikumisvõimetud ning ette ei sõida varahommikust esimest bussi. Meid õnneks viimane päästis.
Neljapäev: Ebaõnnestunult end prantsuse keele ebaefektiivsest kursusest vabastanud, suundusime poodi head-paremat ostma. Hea ja parem lõppes uute saabaste, kingade ja peaaegu ka kollase kampsuniga. Oi, Toivo. Me oleme šopahoolikud. Lõpuks maandusime õnnelikult piro-äärsel toomenõlval puujuurikate peal kirsi Pulsiga. Mmmm. Mu uus lemmik 2:D (Kes ütleb mulle pildil: Poeezia, mine!) Hiljem jätkasime veel rohkema šoppamisega ning lõpuks vedasime end T.Hea juurde. Jah. Tore-tore. "I said what-what, in the butt."

Eile tegime midagi hoopis teistmoodi. Ehk siis kimasime tümakat täis autoga Pizzapoodi, kogunesime Zeppelini parklas ja lõpetasime Pattayas. Mai kaad. Ma polegi vist nii palju jõmme korraga näinud. Muusika oli õnneks ja üllatuseks suht okei, kuigi aeg-ajalt aeti kõrgemad platsid pööblist puhtaks, et sinna mingid vip-tantsutajad ära mahuksid. Igatahes, kogemus uus, märtsikuus.

Perpetuum Mobile

Niisiis, algas täna kevad. Ja meie teeme usinalt nädal aega oma shibori'd. Sh pehme sh-ga. Ei noh, nunnu on. Kuigi need niidid ja värviplögad viskavad juba kergelt üle. Ja polegi hullu, varsti saab jälle söega päntajalgasid kritseldada ja paberist varjuteatrit teha.

Mingi hetk tekkis tunne, et me pole just väga normaalsed. Vaevalt saame teada, et kool on see nädal 24/7 lahti ja järgmise päeva hommikused loengud jäävad ära ja no, mis on meie esimene mõte? Heh, pidu. No tore oli, ses mõttes, et see esmaspäev sai kuulsaks 2:D Teine mõõtühik on, et tol õhtul tehtud pilte ei taha ma näha. Üldjuhul võtaks kõik kokku ühe sõnaga: RAMSES!

(paitevei: Sille-kullake-juustuke, ega sa Ramsest ei tunne. Ühekandi inimesed ja nii. Sellise nimega peab ta küll vähemalt kuulus olema. EKA foto1.-s)

Täna lähme pühitseme natuke Pirot sisse. Kui nüüd jah, vihmake ühineda ei taha.

A ja no muidugi, reedel pean ma Liinaliina gängpängiga Pattayasse minema :D Ma usun, et see saab väga lõbus olema. Hih.

Seniks siis , hyvää jouluaa, vms. Õiele, õiele, mõni mees ta'b põiele.

Laiskus tormab kevadega võidu

No vaat, kui kenasid pilte keegi tubli inimene oskab teha. Ja veel selline inimene, kes kutsub end minu nimega. Ta on arvatavasti hollandlanna. Kas pole muhe. Toeps.

Buustime veel. 1987. aastal sündis Tallinnas 500000-ndes titt, nimega Riin. Tegelikult ma ei saanudki aru, et mis lugemise järgi ta sellise järjenumbri sai, jäi ainult katkendlikult silma.

Päris huvitav on avastada, et keegi, kelle nimegi sa tõenäoliselt (vist?) ei tea, on sind oma blogilinkidesse lisanud. Või peaks hoopis äkki häbi olema. ?hmm

Ning mõned poed panevad ikka täiega näkku.

Ilmar :D

Kuna ma lubasin tänulikule auditooriumile korbis juba pühapäevaks uut postitust, siis nüüd üritan veel küll väikse hilinemisega oma sõna pidada.
Miks ma korbis käisin? Toimus tähistamine. Ujusime Liis-Konnaga läbi lörtsilaamade kohale, tuled ei põle, kas midagi siis üldse toimub. Õnneks ikka oli. Päris palju (palju) võõraid inimesi, kes muidugi kõik üksteist tundsid. Nii ma siis mingi aeg istusin vaikselt õllega laua otsas, kuni keegi mulle absindiklaasi, suhkrulusika ja küünla ette lükkas. Noneh. Nii ta läks. Liis oli kõrval ka juba nunnult rõõmsas tujus, ta hakkas haigeks jääma ja seda tuli ju ikka korralikult peletada :D Ja nii ta läks edasi. Vahepeal oli juttu Ilmarist (laulu), tennistest (saabastest), Orkutist (Andrei-Sõbrahaldajavõistluse võitja), kellegi lõhkisest pöidlast (mida ta siiski entusiastlikult edasi vehkis, vahet pole, kas sealt verd pritsis või mitte), armukadetatest olenditest (klge, rõvedad olete seal, lõpetage ära :), vanusest, noorusest ja Väikesest Õest (moi), külalistest (veidrad ootamatud inimesed, kes hiljem teistele jalgu kippusid jääma, kuna keset põrandat magama jäid) ja noh, igast. Juttu jätkus jätkuvalt kunagi poole viieni, vahepeal sadas muide laia lund, kes ei tea. Pärast koristasime end koju, Roometi võtsime ka kaasa. Hommikul oli Rontsil vähemalt meelelahutust, kui igast toast mingi uimane nina välja tuli.

See nädal õnnistab meid valikainete nädalana. Meie, kui sõnaõiguseta esmakursuslased, muidugi midagi valida ei saa, kus sa sellega. Meie käime usinalt loengutes, kus lektoreerib õnneks täitsa tore tädi, mitte nagu eelmise semestri lassokeerutaja-Ermi-Vaike. Homme ja ülehomme pealegi loengukohustust pole, nii et lõpuks saab seda muhedat päikest, mida kevadeks kutsutakse, nautida.

Täna käisime Leeboga kinos. Uuspõldu vaatamas. Ütleks, et suht-koht hea oli. Naljakas jah, aga samas ka küllaltki masendav. Tore on jah vaadata, et vaat kus lollid ja totrad inimesed, aga nii see ju tegelikult ongi. Kergelt masendav Eesti. Esimeste kaadrite ajal raadiouudistena lastud teated Eesti majanduslikust, sotsiaalset ja poliitilisest edust taandusid siis vaikselt minu jaoks filmi kestel. Lõppemotsioon jäi õnneks veel positiivne. Mõned head näitlejatööd, mõned halvad, mõned alati samad ja mõnedest ei saanud aru, et kas ta mängib nüüd erakordselt hästi või lihtsalt kohutavalt halvasti. Noh, et kinokunst isegi pakub midagi.

Näed, Andrei, ei kirjutanudki väga halvasti teist, kuigi te seda nö nõudsite :D
Igatahes, aitab mölast. Lähen teen nüüd enda isiku kohta järjekordse kollaa ži. Miks tuleb end pidevalt defineerida? Ma ei tea ju isegi, kes ma õieti olen. vast saan kunagi teada ka.
.
.
.
Aga meie teeme outfitid kevadel toimuvale rahvusvahelisele glämm-moeshõule Mood. Performance. Tants. Ja see saab hea olema.

Feel like ... fine

Nädal aega järjest porgandite söömine ei pruugi erinevalt üldlevinud arvamusele olla hea sinu hammastele. Ja ma veel arvasin, et mul on tugevad hambad l) Samas, roheline tee ingveri ja laimiga on küllaltki hea.

Ning kui juba rääkida erinevustest, siis otsustasime uue ideena end kolmapäeval säästa ja alles neljapäeval midagi ette võtta. Inspireeritud Manni afrosoengust (mis oli tõesti väga mega ülilahe) tegime plaani muru ilmnemisel genereerida kõik omale pähe variatsioonid afrost ja minna pirole reggae sulnis biidis tiksuma. Sest siis on juba päike ja paljad varbad. Mmm. Seniks korraldati seekord tubastes tingimustes peaproov, kuhu ma oma olemust poetada ei jõudnudki. Nimelt käisin neljapäeval pärast notarit teatris. Teatriparadiisis. Marin, ma arvan, et kui sa põhi- või mõneks muuks suunaks teatri valisid, siis sa võid seda vaadata küll. Arvatavasti läheb see sulle natuke rohkem pihta, kui minusugusele võhikule. Enihau, pärast etendust pidime ajaloolastega mingit olengut algatama ja nii ma siis tormasin linna peale, teadmata täpselt, kuhu minna, kuni ma Ingast ja lõdisevast Jarmost mööda tuiskasin. Inga-Bellllli teadmistepagasiga varustatult suundusime Kristini pehmeks polsterdatud kööki. (mõnikord tekib tunne, need pehmendused pole mitte naabrite eksitamiseks, vaid meenutavad teatud valgeid polsterdustega tube mõningates asutustes, aga see selleks) Valdavaks teemaks kujunesid ameerika skautsid, kes endale Eestist tööjõudu värbavad ja suvised kontserdid, mida on tõesti ohtralt, nii et valik läheb keeruliseks. No vot, Õhusepp. See tuleb hea 2:D Jätkuks kulgesime ajaloolaste paartile Sõbramajja, kus oli palav, õhutu ja hea muusika. Keskööl üritati mingit ühislaulmist genereerida, aga see oli naljakas, sest paljud polnud enam õiges konditsioonis selleks. Ja noh, meelelahutuslik, kui keset Mees flanellis, Leete Art jõuramist kukub Inga pluus alla ja kott maha. Igatahes sundis ebainimlik himu pelmeenide järgi meie bandet varsti melust lahkuma, Zavoodi poole siis muidugi, kus kahjuks enam hilise kellaaja tähistamiseks neid ei pakutud. Olkstolks, Krooksus ikka on. Suureks üllatuseks on pelmeenid selline kahtlane kaup, hapukoorest seal peal rääkimata, et ega neid alaealistele ei antagi, nii et nõudmise peale isikuttõendav dokument esitada, vahtisime baarimehele tükk aega lihtsalt suures hämmingus juhmilt otsa. Ja noh, siis hakkasime muidugi naerma. Lõppude-lõpuks olid need taigna- ja lihapallid siiski parimad asjad, mida ma pika aja jooksul söönud olin. Öömüstika. Mk-mk-mmm. Pärast seda, kui üks õnnetu mees meile meeleheitlikult kitarri mängida ja laulda üritas, mõtlesime Manni veel Zavoodist peale korjata ja koju kobida. Aitab naljast üheks päevaks.

Reedel polnud muidugi peale minu kedagi koolis. (Maarja lohistas end vist kella kaheks kohale, aga nojah) Vähemalt võin ma järgmine nädal jälle sellevõrra laisem olla. Tõenäoliselt algab nüüd see aeg, kus me juba lausa õppejõududega võrdselt tundidest puuduma hakkame a'la Niiiiiiiiii ilus ilm on ju väljas ja ega me niikuinii midagi kasulikku seal tunis ei tee. Nii saab olema.

Nojah siis. Väärtmuusikat teie kõrvadele (:

Värdjas raisk. Isamaaline siga.

Tuunime.

Simmeerimine on ju lahe!

Mõtlesin, et muljetaks natuke. Üleeilsest ja sujuvalt üleläinud eilsest ja tänasest ja muust, mis parajasti vaikselt mu ajuolluses purjetab.

Kolmapäevane simman algas nagu ikka Thea juurest, kus siis seekord juhtusid ootamatud õnnetused a'la emme, pissi tuli! Õnneks polnud asi muidugi nii hull, lihtsalt meie fantaasia jõuab alati lõpuks mingitesse uskumatutesse äärmustesse. Vahepeal jõudis Miilo oma ülehaibitud remondimeeste (kes peaks ju olema ainult tunkedes) tegelikku olemust meile selgitada. Rääkis meile, kuidas tema küsib kenasti töömehe (kes tegelikult oli suht-koht rõve vanamees) käest, et kas too kohvi soovib. Mees vastab: Saab. Et siis tõesti, mis mõttes? Igatahes mingi hetke pärast küünesalongi ja kohustuslikku tantsutuuri tõmbasime sealt kenasti uttu, sest Rane tundus juba kergelt närviline. Kahjuks otsustas teine pool massist simmani hoopistükkis vahele jätta ja suunduda kohe Zavvi jalgu sirutama. Noh jah, olks siis. Me ujusime ikka korralikult tantsupeole sisse, pärast seda, kui olime kolmekesi ülikitsas wc-s käinud. Sellest ei saa veel aru, et mida me mõtleme sellistel hetkedel. Korraks keegi meist vist küsis ka, et kas me suuremasse ei võiks minna, aga selle peale oli loomulik vastus: Ei, me oleme tekstiil, me saame kõigega hakkama! :D Nooojah, ja nii me siis okupeerisimegi lava terveks õhtuks ära. (järgmine päev kooli minnes tuli küll naer peale kõike seda meenutades ja noh, kerge häbi. Aga pole hullu) Pärast paaritunnist kõva tantsuvihtumist otsustasime siiski teistega ühineda ja hakkasime jalakäijate silda ületama. Üritasime tähendab, aga oh imet. See kurjam on taradega ära piiratud. Midagi ei jäänud üle, Maarja oli sealt üle roninud, meie Manniga pressisime end kuskil aiavahest läbi. Sillapiirde peale olid keskkonnahuvilised tartlased ühe lumememme püstitanud, mida meie muidugi oma ohjeldamatus simmanihoos üksmeelselt rammisime. Aga ta oli tugev. Zavood oli tavapäraselt rahvast umbes. Oma nurga me siiski saime ja seal ka tantsupidu jätkasime. Kunagi nelja paiku anti Kodulauluga kerge vihje, et peaks nagu kuskile minema. Koju. Järgmine päev algas väikse ehmatusega. Telefon tegi tünga ja ei äratanud mind just siis, kui vaja oleks olnud. Või midagi sellist, ma süüdistan siiski telefoni. Hiljem selgus, et nii Maarjal kui Mannil oli täpselt sama lugu olnud. Müstika! Koolis lugesime siis oma värsked sinikad üle, see on justkui traditsioon juba l) Mul polnud ühtegi, vähemalt nii ma arvasin. Õhtul, kui vanamaga kõrtsu läksime ja ma tal kätt surusin, leidus just seal, kuhu ta pöial survet osutas, nunnukas paistes sinikake.

Ja täna tuleb Minnukas siia. Tsillama. Enne käin Paulal külas ja vaatan viimatised tutikad tited üle. Neid ikka jagub l)