Mõtlesin, et muljetaks natuke. Üleeilsest ja sujuvalt üleläinud eilsest ja tänasest ja muust, mis parajasti vaikselt mu ajuolluses purjetab.
Kolmapäevane simman algas nagu ikka Thea juurest, kus siis seekord juhtusid ootamatud õnnetused a'la emme, pissi tuli! Õnneks polnud asi muidugi nii hull, lihtsalt meie fantaasia jõuab alati lõpuks mingitesse uskumatutesse äärmustesse. Vahepeal jõudis Miilo oma ülehaibitud remondimeeste (kes peaks ju olema ainult tunkedes) tegelikku olemust meile selgitada. Rääkis meile, kuidas tema küsib kenasti töömehe (kes tegelikult oli suht-koht rõve vanamees) käest, et kas too kohvi soovib. Mees vastab: Saab. Et siis tõesti, mis mõttes? Igatahes mingi hetke pärast küünesalongi ja kohustuslikku tantsutuuri tõmbasime sealt kenasti uttu, sest Rane tundus juba kergelt närviline. Kahjuks otsustas teine pool massist simmani hoopistükkis vahele jätta ja suunduda kohe Zavvi jalgu sirutama. Noh jah, olks siis. Me ujusime ikka korralikult tantsupeole sisse, pärast seda, kui olime kolmekesi ülikitsas wc-s käinud. Sellest ei saa veel aru, et mida me mõtleme sellistel hetkedel. Korraks keegi meist vist küsis ka, et kas me suuremasse ei võiks minna, aga selle peale oli loomulik vastus: Ei, me oleme tekstiil, me saame kõigega hakkama! :D Nooojah, ja nii me siis okupeerisimegi lava terveks õhtuks ära. (järgmine päev kooli minnes tuli küll naer peale kõike seda meenutades ja noh, kerge häbi. Aga pole hullu) Pärast paaritunnist kõva tantsuvihtumist otsustasime siiski teistega ühineda ja hakkasime jalakäijate silda ületama. Üritasime tähendab, aga oh imet. See kurjam on taradega ära piiratud. Midagi ei jäänud üle, Maarja oli sealt üle roninud, meie Manniga pressisime end kuskil aiavahest läbi. Sillapiirde peale olid keskkonnahuvilised tartlased ühe lumememme püstitanud, mida meie muidugi oma ohjeldamatus simmanihoos üksmeelselt rammisime. Aga ta oli tugev. Zavood oli tavapäraselt rahvast umbes. Oma nurga me siiski saime ja seal ka tantsupidu jätkasime. Kunagi nelja paiku anti Kodulauluga kerge vihje, et peaks nagu kuskile minema. Koju. Järgmine päev algas väikse ehmatusega. Telefon tegi tünga ja ei äratanud mind just siis, kui vaja oleks olnud. Või midagi sellist, ma süüdistan siiski telefoni. Hiljem selgus, et nii Maarjal kui Mannil oli täpselt sama lugu olnud. Müstika! Koolis lugesime siis oma värsked sinikad üle, see on justkui traditsioon juba l) Mul polnud ühtegi, vähemalt nii ma arvasin. Õhtul, kui vanamaga kõrtsu läksime ja ma tal kätt surusin, leidus just seal, kuhu ta pöial survet osutas, nunnukas paistes sinikake.
Ja täna tuleb Minnukas siia. Tsillama. Enne käin Paulal külas ja vaatan viimatised tutikad tited üle. Neid ikka jagub l)
No comments:
Post a Comment