Geto-Poeezia

Õnnist laupäeva.

Kuna tõesti laiskus on agressiivne suur loom, kes mind ära sööb, kui ma talle järele ei anna, siis kirjutan parem siin, selle asemel, et midagi tarka ja kasulikku teha. Hö.
Nägin ka nüüd osavad ja andekad eestlased ära. YouTube'st küll, aga siiski. Superstaarid sel juhul. Ei no jah. Lisades sinna ka tänases lehes olnud koolimissi kandidaadid, ei saa ütlemata jätta, et maarjamaalased on tõesti ikka ülivõrdes perfektsed. Laulavad ja etlevad ja teevad nalja ja on ilusad ka veel. (Ei tea, kas peaks eelneva jutu jutumärkidesse panema.) Valdavaks saab küsimus, et kas neil inemisejuntsudel pole siis väärikuseraasugi, kui oma tõesti-tõesti südameidvõitvat lauluoskust u poole miljoni telekaomaniku ette demonstreerima lähevad. Jah, olete ilusad ja osavad, aga võib-olla selles kenas rõõsaroosas maailmas püsimiseks jääksite siiski koju peegli ette karaoket laulma. No müstika-mustika. (Ma kasutan vist pea-aegu igas postis sõna müstika. Maailma teed on ettearvamatud.) Ja õige, olengi kuri. Aga kes siis veel oleks?

Ajaloolisest poolest: kolmapäev oli hea. Kuid siiski, ei ühtegi Ramsest. Kuis siis nii? (Ning ka ühtegi Kristot ega hüperaktiivikust noort nolki.) Poole viie ajal avastasime töötava meetodi kahekümnepealisest jõmmikarjast vabanemiseks. Enne, kui nad midagi ülimalt "ilusat ja meelitavat" jõuavad öelda, saada nad konkreetselt kaunitesse paikadesse. Muidugi ei pruugi selline viis alati ka töötada, eriti juhul, kui su jalad on väsimusest praktiliselt liikumisvõimetud ning ette ei sõida varahommikust esimest bussi. Meid õnneks viimane päästis.
Neljapäev: Ebaõnnestunult end prantsuse keele ebaefektiivsest kursusest vabastanud, suundusime poodi head-paremat ostma. Hea ja parem lõppes uute saabaste, kingade ja peaaegu ka kollase kampsuniga. Oi, Toivo. Me oleme šopahoolikud. Lõpuks maandusime õnnelikult piro-äärsel toomenõlval puujuurikate peal kirsi Pulsiga. Mmmm. Mu uus lemmik 2:D (Kes ütleb mulle pildil: Poeezia, mine!) Hiljem jätkasime veel rohkema šoppamisega ning lõpuks vedasime end T.Hea juurde. Jah. Tore-tore. "I said what-what, in the butt."

Eile tegime midagi hoopis teistmoodi. Ehk siis kimasime tümakat täis autoga Pizzapoodi, kogunesime Zeppelini parklas ja lõpetasime Pattayas. Mai kaad. Ma polegi vist nii palju jõmme korraga näinud. Muusika oli õnneks ja üllatuseks suht okei, kuigi aeg-ajalt aeti kõrgemad platsid pööblist puhtaks, et sinna mingid vip-tantsutajad ära mahuksid. Igatahes, kogemus uus, märtsikuus.