Hoiatan juba ette, et tänane blogi tuleb PIKK. See tuleneb sellest, et eilne päev oli nagu kõige ebareaalsem päev minu elus. Ebareaalne just selles mõttes, et see polnud päris minu tavaline elu, vaid nagu mingi video, film, kellegi teise, väga põneva inimese elust.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama neljapäeva õhtust, kui me sessi lõpetuseks oma tagasihoidliku kambaga Kurepalu (võib lugeda ka Karup***e) järve äärde sõitsime. Ehk siis tõmmati pahaaimamatut mind kaheukselisse autosse ja kihutati maale. Aga röövlid olid lõbusad ja hakkasid ohvrile meeldima. Lõpuks oli siiski väga megamuhe, mis siis et sääsed plaanisid tõsiselt meid terve täiega nahka pista. Nalja ja veidraid olukordi kogu raha eest, kuni vihm meid telki ajas. Enihau, magada väga palju just ei saanud ning järgmiselt hommikul, kui me pidime kella üheks tegelikult kooli hindamisele minema, istusime selle asemel hoopis järve ääres autos, vaatasime partide kudrutamist (mis oli veider) ja nautisime vihma. Tulenevalt sellest oli õhtul ja järgmisel hommikul ajukene natuke udune ja magamata. Nõnda ei tundunud mingite jänkidega mässamine eriti meeliülenadv ülesanne. Nimelt võttis meie koor(TÜS) laupäeval vastu Massachusetts'ist pärit kuuekümnepealise koori. Eelnevalt ei teadnud me neist midagi, mõtlesime, et järsku on mõni vanaldane kirikukoor, aga siis kui need noored 19-22-aastased seal oma kenade frakkide ja kleitidega laulsid, oli pilt ikka kohe väga teine. Ja üldse nagu, frakid! Nagu nad muidu poleks niisamagi kenad olnud (: Enihau, kontserdil keegi veel teadustas, et eestlaste jaoks on koorilaul kui identiteedi põhialus. Eks seda oli näha jah nende umbes kümne penskari näol, kes endid ülikooli aulasse vedanud olid. Jah, väga häbi oli väljamaalaste ees sellepärast. Pärast nende laulmist, mida nad tegid muideks väga hästi, nagu muusikalis XD, läksime nende bussiga Rehe hotelli, kus siis pidi mingi sööma ja tants ja trall toimuma. Ma sattusin üksinda istuma kõige nende toredate tüüpide vahele ja juttu jätkus. Näiteks eesti nimede õppimine on neile ikka tõesti raske. Tartust sai 'Tartüü, Tallinnast 'Täliinn, Hellekast Telekas(: ja Riinust Rnn. Vahepeal selgitasin neile mõningaid giidi kas keelevääratusi või väikseid valesid, aga eks ikka juhtub. Igatahes selgus sõidu jooksul, et hotelli ei taha põõmst keegi jääda, kõik tahtsid diskensit teha ja kluppi minna. Nii siis saigi bussijuhiga kokku lepitud, et ta viib nad kell 11 linna peale. Hotelli diksusaalis oli siis mõningane sööma valmistatud, aga enne seda käis elav lõimumine ehk siis elavaloomulised ameeriklased lendasid julmalt vaiksete eestlaste peale. Ei noh, lahe oli. Ma sain nii palju kiitusi oma riietuse kohta, et egobuust oli laes XD. Siis, kui tekkis kuri kahtlus, et järsku hakkavad eestlased regilaulu laulma, et väljamaalaste tähelepanu ringmängude jaoks köita, tõmbasime Leebokaga uttu ja kablutasime ruttu kodu poole. Vaja oli ju ometi diskensikingad jalga panna ja ürpidest-tuustidest-nootidest vabaneda. Tagasi jõudsime just õigeks ajaks. Sõit läks lahti üliemotsioonikas bussis. Linnas pandi meid Emajõe äärde maha ja algas segadus, et kuhu siiski nad viia: CT oli kinni, Maasikasse nad ei pääseks kõik, Illusionis olid Vaniljeninad ja klubi tõenäoliselt väga täis, Johnny Depp liiga pisike, nii jäi ainukesena üle Atlantis (õõh). Õnneks suutsime neid veenda, et enne näiteks Püssi natuke õllet jooma minna. Seal oli mega. Eriti "tore" penskarite süldipänd andis oma panuse, nagu ka Püssi Punane (mida nad lihtsalt nii nunnult hääldasid, nii et lõpuks tuli sellest juba mingi roppus välja:). Müstiline oli see, et nad jäid kõik kangesti ruttu purju. Sellele sain seletuse oma tõmmult sõbralt, et neil USAs on väga karmid reeglid joomise kohta ja nad tõesti ei saagi alkoholi kätte enne 21-aastaseks saamist. Samuti rääkis ta, et neil, juba suurtel inimestel, on kindlad kellaajad kojuminemiseks: 23, 24, 01 vms. Selle kohta oli isegi oma mõiste, mida ma kahjuks enam ei mäleta. (Hjees. Mul tuli meelde see sõna. Curfew. Vot.) Kui kullakesed olid juba roppumoodi (äksi) täis, ei jäänud muud üle, kui nad kluppi eskortida. Raekoja platsil tekkis mingine segadus ja järsku kutsus keegi väljamaise olemisega noorsand meid paari inimest platsiäärsesse korterisse paartima. Keegi üksteist ei tundnud. Pika jantimise peale selgus, et seal on kellegi öööm. Emilia? orsmthlikethat ärasaatmispidu ja kohal oli hulganisti välismaalasi, põhiliselt prantslasi. Ikkagi väga tore oli seal ka. Kõik suhtusid meisse nii tohutult sõbralikult, veinid kätte ja paartima. Telefoneerisime siis Leebokaga, kes teadis öelda, et Atlant oli täis ja nüüd tahab see pööbel Illusionisse minna. Otsustasime, et kuna meil neid niikuinii ei õnnestu ümber veenda, las nad sis kõnnivad oma kontsade ja õhukeste toppidega kilomeetrikese ja kui teada saavad, et ka too klubi on täis, tulevad tagasi ja jätkavad sellel prantslaste peol (ma muidugi ei mõelnud vist eriti realistlikult, et kuidas nad oleks küll sinna ühetoalisesse korterisse neljakümnekesi ära mahtunud, aga noh, kõik on võimalik.) Siis ma jäin sinna kahe noormehega, kellega sis mingi aja pärast otsustasime, et võiks ikka ka teistele järgi minna. Üks enam väga hästi sirget joont mööda ei kulgenud, teine oli õnneks päris selge olemisega. Nii me siis läksime, ka mõnedest ossikarjadest mööda, kes kohe nina püsti ajasid ja lähemale loovima hakkasid, et mis mõttes, kõnnib tsikk kahe tüübiga, üks tõmmum kui teine. Vahepeal küsisime teed ühelt vennasrahva kambalt, kes olid väga lahkelt nõus juhatama. Lõpuks jõudsime Illusionisse, enamus oli juba sisse läinud, mis sest, et pilet natuke krõbe oli. Meie passisime veel ukse ees, kus Pen täitis oma vastavastatud missiooni mind komplimentidega üle kallata, kuna seda tavaliselt ei tehta. Nii lasi ta ka klubi turvamehel ja piletimüüjal mulle eesti keeles öelda, et kui kõige-kõigem ma ikka tema arvates olen. Suht kohmetu oli olla. Mingi aja pärast otsustasid mõned siiski tagasi hotelli minna. Mõtlesime Leebokaga, et kuna meil üks tee niikuinii, jagaks siis taksot nendega. Nii me läksime ja see vaene Pen üritas terve tee mulle selgeks teha, et ta on musse kõrvuni ära armunud ja noh, igast asja. Mina muidugi ei osanud kogu loo peale mõhkugi öelda ja kui ma sis ühe nurga peal maha läksin, et koju minna, hüppas ka too lokkide lehvides autost välja ja hakkas suvalises suunas kõndima. Tema sõber Dave tuli ka välja ja läksime Pen'i taga otsima. See hakkas lausa eest ära jooksma. Vahepeal jooksime järgi, murdsime ta maha, "kaklesime" natuke, sis jooksis ta jälle eest ära, no saa sa nüüd aru. Ja ei öelnud sõnakestki. Lõpuks me lihtsalt jälitasime teda pimedas suurte majade vahel. Mingi hetk kadus ta nurga taha, kostis selline jalakaapekas ja siis oli ta järsku kadunud. Tükk aega tiirutasime veel ringi, aga arvasime siis, et kuna ta enam-vähem pidi teadma, kuspool hotell on, sis las nad sõidavad taksoga mööda teed ja otsivad teda sealtpoolt. Dave läks Leebokaga takso peale, ma läksin veel majade vahele otsima. See oli täpselt nagu mingis klassikalises õudukas, kus tahaks nagu tegelastsikile öelda, et ei, ära mine sinna pimedasse põõsasse, mingi loll oled või? Seal on kindlasti mõni sarimõrtsukas vms. Ja nüüd tegin ma ise täpselt sedasama, ei tea, kust see julgus tuli. Hotelli poolt nad teda aga ei leidnud, niisiis tulid nad tagasi ja jätkasime oma otsinguid jalgsi. Taksojuht oli muide väga abivalmis ja lahke olnud, aga no muidugi, tal taksomeeter kogu aeg tiksus. No siis me töllerdasime jälle majade vahel ja karjusime teda. Siis läksime suure tee peale ja jälle hotelli poole. Järjest arusaamatum ja veidram oli kogu see olukord. Arutasime, et see on täpselt nagu filmis. Ja et me vaatame Ameerika filme ja nüüd, kui ongi päris ameeriklased siin, on meie elu nagu filmis. Täismüstika. Dave ütles mulle veel väga filmiliku repliigi ka: "How do you find somebody who doesn't want to be found?"No nagu tõesti. Ja et kas see film on pure Hollywood romantic flick that always ends well või on ta midagi, mis ei lõppe nii hästi. (Ei tea, kas ameeriklased ei käi põõsas pissil või pole neil lihtsalt põõsaid kus käia, igatahes naljakas ta oli oma hädaga:) Lõpuks jõudsime raudtee äärde välja, ise juba suht mures. Järsku sõitis sama taksojuht meist mööda ja ütles, et teine juht olevat ühte musta Kalmistu peatuse juures vehkimas näinud. ?? Päris kaugele oli ta ikka jõudnud. Hea, et mitte enam kaugemale, näiteks Pitsapoe juurde, kus mitte nii väga tolerantsed inimesed armastavad koguneda. Taksojuhtide ja Kiisude abil saime ta siis auto peale, enda juurde sõidutatud ja hotelli manööverdatud. Nih, korras. Flick sai läbi. It was just so syrreal: in the middle of the night we were looking for some american indian boy, who didn't want to be found in Ropka, Tartu.
Ja päike hakkas tõusma.
