See oli alles eile. NOOOO!

Kuigi Leebokal ja mul pole kummalgi aega selle bloginduse ja muu kammaijaa jaoks, suudab tema seda kuidagiviisi siiski teha. No aktiiv.

Vahepeal on kuidagi niiiii palju juhtunud, et ei jõua sellest kõigest vist isegi rääkida. Ja samas, kui ma nüüd meenutama hakkan, siis ma ei mäletagi enam kõike. Sellepärast ongi hea kohe-kohe kõik üles kirjutada, kui veel meeles on. Ja sellest tulenevalt siis ka suht üksluine kronoloogia, osalejatele põnev, teistele ... mitte nii põnev.

Noh öelda lihtsalt: kool on läbi.

Aga tripist räägiks küll midagi. Nimelt plaanisime beibsidega Theabeibile Nuia külla minna. Plaan lükkus päev-päevalt aina edasi, aga sis lõpuks tuli asi ikka ära teha. Kokku saime neli tibinat: Kassu, Miilo, T.hea ja mina. Teisipäeval ootasime T.ga sis vägede kogunemist, et ikka koos minema hakata. Aeg muudkui venis ja venis, päris mitu Seks ja linna osa sai ära vaadatud. Lõpuks tuli välja, et väed olid magama jäänud. Sis tegime plaani, et transpordime end ise kuidagi kohale, ja saame alles Nuias kokku. Bussiga Nõkku (või siis Aiamaa peatusesse, mis ei asetsenud ikkagi seal, kus ta meie arvates pidi paiknema) ja sealt häälega edasi. Suht kenatoremuhe oli: saime kahe autoga Tõrvasse. Seal vanamale külla, järve äärde liivatormi nautima ja edasi ühe toreda põka-põkaga Karksi-Nuia. Uuesti paisjärve äärde nillima, bäibse ootama ja lõpuks suure kisa ja naeruga T. juurde. Järgmine päev jälle järve oma pigiseid taldu jahutama ja Nuia rotikatesse ja muudesse toredatesse poodidesse shopeerima. Tagasitulekul otsustasime jällegi Tõrva kaudu minemise kasuks. Tund aega palavuses mööda teed kõndinud, tundus see mõte aga küll kerge möödapanekuna, eriti kuna ma oleks pidanud kenasti kuueks Tartusse jõudma. Aga no muidugi sõitsid meist siis mööda T. Soomes elavad sugulased, kes just sel ajal olid juhuslikult sealkandis viibinud. Bullseye. Enihau, saime Elvasse, sealt suht kiiresti edasi ja poole seitsmeks olin kenasti kooriproovis, kus kõik mind nagu tulnukat vahtisid. Tia siis, miks. Pärast veeretasime end kooriga Musumäe kanti piknikutama ja noh .. laulma. Hea oli. Tekkis tunne, et võib-olla lausa kannatab veel päris mitu aastat seal kooris olla. Et järgmine kord, kui Valli teeb jälle oma haletsev-etteheitvat nägu, mõtlen piknikule ja kannatan hambad ristis olukorra ära. Vast. Sest suvel teeme ju veel maailma parima kontserdi raekoja platsil Oorti ning Rein Rannapiga ja Saaremaa laagri kooriga. Ja kunagi, ilusas ja helges tulevikus terendab ka üldlaulupidu. Ooeeh.

Seniks siis lähme kooli lõpupeole, Pärnusse, Sakku ja kes teab kuhu jaanituli see aasta viib. Järgmine nädal.