kesköö päike

sellisena ta möödubki. kui korraga tekib pikem aeg mõelda ja vaikselt olla. ja tundub, et ongi toimunud võimatu ehk aja venimine nagu süte peal grillitud vahukommi kuldkrõbeda kooriku alt veniv suhkru magus. kaks ametlikult vabana möödunud nädalat tegid näo nagu oleks nad isepoolduvad ja kestsid kauem kui peaks, just nagu aeg, mis algab päikeseloojangust ja ootab vaevalt hämaraks muutunud õues uue valgusekera ilmumist. kauem kui peaks. kauem kui peaks on vesi soe ja ootab neid ööst uimaseid, kes veel rohu peal ringi eksivad.
aga hiljem viibib päike kauem kui peaks horisondi taga ja kõigile öövalguse olenditele tundub see aeg piinavalt pikana.
ja hiljem ei ole möödunud aeg enam kauem kui peaks. sest siis on ta läbi.