Kui lehed taevas tantsivad

Täna olen kodune ja panen vapralt madalrõhkkonnale vastu. See väljendub nähtusena, kus ma veel ei tuku. Tubli tüdruk.
Eile lugesin õhtu otsa Avantyristide blogi. Algul natuke lõpust ja siis palju algusest. Kirjutamis-, kirjeldamis- ja kogemisviis erinevad väga neis erinevates otstes, mida lahutab nii 4-5 aastat. Mõtlen, kas eesootavad kogemused ja kirev uudsus paneb ka mind esialgu kaitsepositsioonile ja selletõttu jäävad kirjeldused stiili: ..ja siis ta jooksis sellest teest üle ja hüppas mudasse. On alles napakas.. Või aitavad need ennetavad lugemisvarad juba natuke harjuda ja sisse elada, et kohapealne enam nii veider ei tunduks. Küll näeb.
Blogis oli kirjeldatud ka malaariatablettide kurjaendelisest kaasavarast. Kõrvalnähud on nagu nad ikka esinevad veidi tugevamatel ravimitel. Peavalu, iiveldus, pearinglus, kerged hallutsinatsioonid jne. Ja ravimite ja nendega kaasnevaga harjunud läänlaste kombel oleme nõus neid rõõmsalt manustama. Sest ehk ei juhtu midagi. Malaaria puhul, eriti kui osta vastav ravim Eestist või kuskilt mujalt riigist, mille lähedal pole tegelikult malaariapoegagi ja ravimid on tehtud ekstra kanged, et tappa misiganes haiguse vorm, kuhuiganes sa reisid. (Lause kaotas täielikult oma rind-, või kõrvallause omadused ehk rinnad ja kõrvad, nii et ma alustan uuesti.) Sellise malaariaravimi puhul on aga kangesti tavaline, et seda manustav isik kogeb üsna tõepäraseid hallukaid. Avantüristide puhul mošees salaja seksutavaid mosleminaisi, -mehi või aegajalt ka päkapikke. Natuke ränk on kujutada end mingis täiesti uues ja jaburas keskkonnas, kus su tähelepanu nõuab niigi tuhat inimest ja looma ja täie rauaga müüdavat eset, ning nende keskel peab jätkuma ruumi ka veel ravumi-hallukatele. Väike päkapikk kulub kodusest jõulust ilmajäänule keset India segadust muidugi ära.
Eile tehti mulle käsivarde järjest kolm süsti. Nagu liinitöö, ma ütleks. Kuritööst jäänud tõendid kaeti kenasti pisikeste plaastritega ära. Õde ütles hoolitsevalt, et pole hullu, sa võid täna kohe trenni ka teha, mille peale ma muidugi sisemiselt turtsatasin ja palju ruumi polnud ka valjult kõlava iroonitseva naeruni. Aga oh imet, vaktsiinid pidid tegema mingit omamoodi tööd mu sees, sest vastu õhtut Viiu igatahes omale rihma kaela pani, teise otsa mulle kätte suskas ja Toomele jooksma vedis. Aga täna olen nagu õlavarteta olend, sest nende asemel on vaid valulikud muhud.
Ja teatris käisin ka laupeval. Üsna ootamatult saime esietendusele kutsed (sahker-mahker muidugi) ja kohale me kappasimegi. Vaatasime Quevedot. Mul kui mitte väga suurel eesti näitekunsti austajal oli nagu alati algul raske sisse ja kaasa elada veid rabedasse süžeesse, milles vaheldusid pikad vaiksed 17. sajandi vaimust kantud mono-, ja dialoogid ning ootamatud üliteatraaalsed karjatused ja väiksed ülemängimised. Tüki teises pooles sain aga üle väljaspool Sadamateatri lava lasuvast eestlaslikust tagasihoidlikkusest ja vaiksusest ja läksin kaasa traagilise ja kirgliku ajaloolise Hispaaniaga. Lisaks loobiti etenduse kestel mööda lava laiali tubli kümme kilo apelsine. Mis te arvate, kas ma läksin hiljem otsemaid poodi ja muretsesin sealt endale erksavärvilisi ümaraid puuvilju?