Tahaksin kooki teha. Mul on isegi lähteained olemis, aga pole nagu sündmust. Keegi võiks külla tulla. Siis ma teeksin. Šokolaadide ja rjaženka ja mandlilaastudega ja kõige muuga, mis kapis leidub. Mulje on jäänud, et nii tulevadki kõige paremad toidud. Sest toidu sisse läheb see hea meel, et 'näedsa, saangi kodus olevatest asjadest mingi mõnna kõhuhea kokku'. Hea meel maitseb hea.

Täna tegin sunniviisilist sporti, kui jäin bussist maha ja pidin üle põldude ja tühermaa jooksma, et õigeks ajaks arstile jõuda. Arst naeris, kui mu tulipunast nägu nägi.

Muidu sporti, millest ma siin varem jõudsin pajatada, jõudsin teha küllaltki vähe, sest juhtus üks õnnetu lugu. Viiu, väike õgimismasin, pugis oma kõhu suureks palliks ja kuna me ei teadnud, mida täpselt ta aiast oma makku oli jõhverdanud, läksime arstile. Ja seal läks väike kuts lõikusele. Nüüd on ta ka kirurgi kinnitusel ebaharilik õgimismasin, sest arst polnud kunagi varem näinud, et koera magu võiks nii palju venida. Nüüd on meil toanurgas ahju ääres väike õnnetu kuju, kellel võivad hetkel kujuteldamatud valud olla. Lisaks ei saa ta terve igaviku korralikult süüa ka. Ja see on ühele õgimismasinale veel karmim saatus.

ja Leebokas, tegin visandeid, tule vaatama. (Haa, see oli alles salakaval plaan.)