Saturday, March 10, 2007

Feel like ... fine


Nädal aega järjest porgandite söömine ei pruugi erinevalt üldlevinud arvamusele olla hea sinu hammastele. Ja ma veel arvasin, et mul on tugevad hambad l) Samas, roheline tee ingveri ja laimiga on küllaltki hea.
Ning kui juba rääkida erinevustest, siis otsustasime uue ideena end kolmapäeval säästa ja alles neljapäeval midagi ette võtta. Inspireeritud Manni afrosoengust (mis oli tõesti väga mega ülilahe) tegime plaani muru ilmnemisel genereerida kõik omale pähe variatsioonid afrost ja minna pirole reggae sulnis biidis tiksuma. Sest siis on juba päike ja paljad varbad. Mmm. Seniks korraldati seekord tubastes tingimustes peaproov, kuhu ma oma olemust poetada ei jõudnudki. Nimelt käisin neljapäeval pärast notarit teatris. Teatriparadiisis. Marin, ma arvan, et kui sa põhi- või mõneks muuks suunaks teatri valisid, siis sa võid seda vaadata küll. Arvatavasti läheb see sulle natuke rohkem pihta, kui minusugusele võhikule. Enihau, pärast etendust pidime ajaloolastega mingit olengut algatama ja nii ma siis tormasin linna peale, teadmata täpselt, kuhu minna, kuni ma Ingast ja lõdisevast Jarmost mööda tuiskasin. Inga-Bellllli teadmistepagasiga varustatult suundusime Kristini pehmeks polsterdatud kööki. (mõnikord tekib tunne, need pehmendused pole mitte naabrite eksitamiseks, vaid meenutavad teatud valgeid polsterdustega tube mõningates asutustes, aga see selleks) Valdavaks teemaks kujunesid ameerika skautsid, kes endale Eestist tööjõudu värbavad ja suvised kontserdid, mida on tõesti ohtralt, nii et valik läheb keeruliseks. No vot, Õhusepp. See tuleb hea 2:D Jätkuks kulgesime ajaloolaste paartile Sõbramajja, kus oli palav, õhutu ja hea muusika. Keskööl üritati mingit ühislaulmist genereerida, aga see oli naljakas, sest paljud polnud enam õiges konditsioonis selleks. Ja noh, meelelahutuslik, kui keset Mees flanellis, Leete Art jõuramist kukub Inga pluus alla ja kott maha. Igatahes sundis ebainimlik himu pelmeenide järgi meie bandet varsti melust lahkuma, Zavoodi poole siis muidugi, kus kahjuks enam hilise kellaaja tähistamiseks neid ei pakutud. Olkstolks, Krooksus ikka on. Suureks üllatuseks on pelmeenid selline kahtlane kaup, hapukoorest seal peal rääkimata, et ega neid alaealistele ei antagi, nii et nõudmise peale isikuttõendav dokument esitada, vahtisime baarimehele tükk aega lihtsalt suures hämmingus juhmilt otsa. Ja noh, siis hakkasime muidugi naerma. Lõppude-lõpuks olid need taigna- ja lihapallid siiski parimad asjad, mida ma pika aja jooksul söönud olin. Öömüstika. Mk-mk-mmm. Pärast seda, kui üks õnnetu mees meile meeleheitlikult kitarri mängida ja laulda üritas, mõtlesime Manni veel Zavoodist peale korjata ja koju kobida. Aitab naljast üheks päevaks.
Reedel polnud muidugi peale minu kedagi koolis. (Maarja lohistas end vist kella kaheks kohale, aga nojah) Vähemalt võin ma järgmine nädal jälle sellevõrra laisem olla. Tõenäoliselt algab nüüd see aeg, kus me juba lausa õppejõududega võrdselt tundidest puuduma hakkame a'la Niiiiiiiiii ilus ilm on ju väljas ja ega me niikuinii midagi kasulikku seal tunis ei tee. Nii saab olema.

3 comments:

Anonymous said...

Teil on mõnnnnnnnnnna ju, meil ka kevad, kevad on hea. Tuju on ka parem hoopis ja onjo. Nii tore töpsn!

helleka said...

Hehee, ma pole nii omadega umbes ja suurte puudujääkidega ajaloolaste ja õppejõudude hümni veel näinud kui seekord. Ja mina ei pannudki tähele seda Inga ja särgi asja, kuigi ta oli minu kõrval. Ja noh lõppudelõpuks on see ju tema puhul tavaline asi eksole, ei midagi erilist. :D

Töps said...

Nojah. Ega ta ise ka vist eriti seda märganudki, alles siis, kui teised tormasid teda kinni katma, jagas asja ära (: