Ilmar :D

Kuna ma lubasin tänulikule auditooriumile korbis juba pühapäevaks uut postitust, siis nüüd üritan veel küll väikse hilinemisega oma sõna pidada.
Miks ma korbis käisin? Toimus tähistamine. Ujusime Liis-Konnaga läbi lörtsilaamade kohale, tuled ei põle, kas midagi siis üldse toimub. Õnneks ikka oli. Päris palju (palju) võõraid inimesi, kes muidugi kõik üksteist tundsid. Nii ma siis mingi aeg istusin vaikselt õllega laua otsas, kuni keegi mulle absindiklaasi, suhkrulusika ja küünla ette lükkas. Noneh. Nii ta läks. Liis oli kõrval ka juba nunnult rõõmsas tujus, ta hakkas haigeks jääma ja seda tuli ju ikka korralikult peletada :D Ja nii ta läks edasi. Vahepeal oli juttu Ilmarist (laulu), tennistest (saabastest), Orkutist (Andrei-Sõbrahaldajavõistluse võitja), kellegi lõhkisest pöidlast (mida ta siiski entusiastlikult edasi vehkis, vahet pole, kas sealt verd pritsis või mitte), armukadetatest olenditest (klge, rõvedad olete seal, lõpetage ära :), vanusest, noorusest ja Väikesest Õest (moi), külalistest (veidrad ootamatud inimesed, kes hiljem teistele jalgu kippusid jääma, kuna keset põrandat magama jäid) ja noh, igast. Juttu jätkus jätkuvalt kunagi poole viieni, vahepeal sadas muide laia lund, kes ei tea. Pärast koristasime end koju, Roometi võtsime ka kaasa. Hommikul oli Rontsil vähemalt meelelahutust, kui igast toast mingi uimane nina välja tuli.

See nädal õnnistab meid valikainete nädalana. Meie, kui sõnaõiguseta esmakursuslased, muidugi midagi valida ei saa, kus sa sellega. Meie käime usinalt loengutes, kus lektoreerib õnneks täitsa tore tädi, mitte nagu eelmise semestri lassokeerutaja-Ermi-Vaike. Homme ja ülehomme pealegi loengukohustust pole, nii et lõpuks saab seda muhedat päikest, mida kevadeks kutsutakse, nautida.

Täna käisime Leeboga kinos. Uuspõldu vaatamas. Ütleks, et suht-koht hea oli. Naljakas jah, aga samas ka küllaltki masendav. Tore on jah vaadata, et vaat kus lollid ja totrad inimesed, aga nii see ju tegelikult ongi. Kergelt masendav Eesti. Esimeste kaadrite ajal raadiouudistena lastud teated Eesti majanduslikust, sotsiaalset ja poliitilisest edust taandusid siis vaikselt minu jaoks filmi kestel. Lõppemotsioon jäi õnneks veel positiivne. Mõned head näitlejatööd, mõned halvad, mõned alati samad ja mõnedest ei saanud aru, et kas ta mängib nüüd erakordselt hästi või lihtsalt kohutavalt halvasti. Noh, et kinokunst isegi pakub midagi.

Näed, Andrei, ei kirjutanudki väga halvasti teist, kuigi te seda nö nõudsite :D
Igatahes, aitab mölast. Lähen teen nüüd enda isiku kohta järjekordse kollaa ži. Miks tuleb end pidevalt defineerida? Ma ei tea ju isegi, kes ma õieti olen. vast saan kunagi teada ka.
.
.
.
Aga meie teeme outfitid kevadel toimuvale rahvusvahelisele glämm-moeshõule Mood. Performance. Tants. Ja see saab hea olema.