Hö.

Suht šeff tunne on hetkel. Mõni paar nädalat üldiselt vähe seda uneainest ning praeguse seisuga varsti juba 30 tundi kergelt päris ilma olnud. Möla on meeliülendav. Mulle öeldi, et ma hoian teistel tuju hea. Tea, kas naerdakse siis minu üle või minuga koos. He. Nüüd sai just üks hindamine läbi, mõne tunni pärast hakkab järgmine. Enne üritaks värviköögi põrandal nati magada. Loodan, et ma teiste kursuste hindamisi segama ei hakka sellega. Et siis jah, pärast soolaleivapidu jõuaks veel koju ennast üle pika aja natuke korda seadma ja meedikute ja tekstiiliga Taevaskotta sõita ja seal kergelt paartida. Vast jõuab. Ei ole veel loodetavasti nii koomas tunne.
Mõni teinekord räägin vast midagi veel.

Taevas on üleni vanaroosa

Näed vot seal päikesekollasel heinamaal. Pisikesed träpsud. Tsillalaa ja dialoog teoga, kes isukalt mu sõrme raspeldas. Hih. Selline on meie tegus sess. Kiirekiire. Sel päeval, 22. mail, sulpsasime Emajõkke ka. Kaks korda. Tõeliselt uuestisündinu tunne oli pärast. Ulalaa, kui muhe. Hiljem tegin üksinda kahele tüübile võrgus pähe. Buustime. Footbag on sjuuper. Ka keset Küüni tänavat paljajalu sellega turistidele headmeelt valmistades. Üldse nagu: Käi (palja)jalu! Ja peesita päevad otsa ja öösel tee tööd või nilli lihtsalt niisama. Kaks koolisööbimist on lihtsalt just täpselt nagu parim suvine laager. Mis siis kui hommikul sajavad mingisugused sisse ja tahavad hindamist alustada. Hih. Ja ööpäev läbi võib iga hetk minna õue peale ja olla kindel, et kohe tulevad igaltpoolt lahedad inimesed, kes tahavad Chalice'i 'Taevas ja perse' saatel footbag'i taguda.
Kiim:
"Nikuintensiiiiiiv.
Vabandage doktor, kas te saaksite mind korraks üle vaadata?
Heitke siis pikali.
Mai tea, mis mul on. Koguaeg on ühed siivutud mõtted peas. Mai saa enam nii tööd teha.
Ah, ärge nähke tonte. Rahulikult, rahulikult.
Ma ei saa ju olla rahulikult.
Rahulikult. Vaatame, mis on.
Ai, külm on.
Oi. Püha pleiboi!
Mis on?!
See on ju raskekujuline nikunälg.
Ai jumal küll.
Siin ei ole midagi muud: käivitame fallosmälu...
Mis vallasmälu? ...
Mu nimi on Kiim.
Kle Kiim, sa oled ikka väga nõme tüüp."

No mai tea, kuulake ise XD



Enihau, nii ta meil läheb. Ja mina olen rahul. Ülivõrdes. Et selles koolis oleme, et selliste inimestega kokku saime ja et nendega aasta aega vahetpidamata tsillata on saanud. Hih, mis ilma nendeta oleks, ei teagi.
Aga ot nüüd, mul on tegelikult praegu kiire. Lehvapakaa.

(Ajuke pole jälle magada saanud, nii et.. jah, teate isegi juba.)

Kolmikõed kirjaklambrid

Nüüd vast enam ei tule homme uus "talv" maha nagu nii kombeks on saanud. Sest see oleks juba värdjalikult ebanormaalne. Ja pealegi on nüüd kõikide kriteeriumide järgi lubatud maas istuda ning see ei tohi takistatud saada. Ning kohe algab ametlikult sess ja ka see ei tohi takistatud saada. Ilma poolt. Sest sessi ajal peab olema tsill ja hea olla vastukaaluks füüsiliselt ja ajaliselt võimatutele ülesannetele. (Tegelikult oleks variant ka enne midagi juba alustada, et pärast kergem oleks. Teoorias. Aga see poleks ikka päris, kui hindamiseelsel ööl paanikahoog ei saabuks.)
Nõnda tegimegi täna paberit. (Mõtleks, meil tuleb lausa päris tavapärane eksam. Nagu teoreetiline. Päris uskumatu, kas pole. Tekstiili ajalugu/kunstiajalugu. Hö :) Aga jah, paberit. Jube vinks-vonks. Teistele vist väga ei meeldinud, aga ma olen seda juba nii kaua teha tahtnud, aga pole kunagi piisavalt viitsimist omanud, et midagi ka ära teha. Nii jah ongi: mõnele ainult üks suits veel, mõnele ainult üks õlu ja mulle ainult üks paber veel, ainult üks. Tühjagi ta oli üks. Siis kui küüned olid juba poolenisti üles sulanud, asutasime end hoopis muru peale vegeteerima. Ja noh "korraks" poodi minema. Täitsa veider, Rimi oli täna kuidagi eriti kaupa täis. Nii me sis saabusime tagasi toidulaadungi ja kahe rulaga. Kaalusime veel osta päikeseprille, ratast, grillvardaid, kiivrit. (Salemi kiriku parklas on megamuhe bussike.) Aga jah. Mõned polnud veel eilsest väga konditsioonis ja seda sai footbag'iga ravitud. Muhe. Lihtsalt tsillime end korda, õhtuni. (Viva la suvi ja ufod!)


Aga kas te ei mõtle kunagi, et oleksite tahtnud oma elu hoopis teisiti elada? Ma ei mõtlegi umbes, et paar päeva tagasi kerida või mingit tegu teha/mitte teha. Vaid et te oleksite teistmoodi. Teine isiksus. Ühiskonnale teistmoodi reageerinud ja teistmoodi sellest sõltunud. Sest paratamatult teeme me endale omad reeglid, kuidas sobiks ja võiks. Ja siis käitume vastavalt. Kui te oleks mingit punktis teistmoodi otsustanud, käitumis- ja suhtlemisalaselt. Ja mismoodi te siis oleksite tänaseks olnud. Kas pole kunagi sellist tunnet, et raiskate oma elu?

(Vabandust, ma olen magamata.)

Eile jõudis oma lõpule kaua aega ettevalmistatud show Mood.Performance.Tants. Maailmalõpp.(link) Tartus Athena Keskuse kinosaalis. Väga š eff tunne on küll, kui oma esimesel kuntsiaastal juba teine suurem üritus maha saab peetud. Paar nädalat kostüüme meisterdanud ja ettevalmistusi teinud, lõpetasime eile veel viimased 30 meetrit õmblusi ja glämm võis alata. Kui olime vihma käest kuskilt telligutevahelisest uksest sisse roninud, jagati veel õhtukavasid ja -plaane. Siis alustasime Eevziga oma stilistiülesannet. Täitsa jama, kui kostüümid osutuvad viimasel hetkel mittesobivaks või kui praktiliselt kõik ettekandjad pepsutama kukuvad. Igatahes tundus vahepeal kõik see meie õlul lasuv vastutus vääääga kole: kõik need lõputud ülesanded, mis vaja teha õigetel kellaaegadel ja piisava diskreetsuse ja väärikusega. Aga kui asi juba jooksma hakkas .. siis ta juba jooksis. Vahet pole siis neist ebamugavatest outfit'idest, kõrgetest kontsadest, metsikust rahvamassist, kitsikusest ja kildudest põrandal. Sest tunne oli tõesti suurepärane.
Kirjeldaks natuke ka seda olustikku, mis valitses, et teil, kallitel, mingi mulje tekiks. Vastavatud ruumid on valged, lagedad, kaunite sammaste ja kaartega ning kohutava tolmukorra all. Igalpool ripuvad lahtised elektrikaablid, kattekiled, tellingud ja stanged. Külalisi võtab vastu preester, kes pakub veini ja leiba ning keelitab valjul häälel sisseastujaid mitte midagi uskuma, mis neile sel õhtul räägitakse. "Sest pääsemist pole." Kinosaalis, ehk kohas, kus üritus toimusb, on kolm 10-meetri pikkust lauda, mis otstest ühendatud. Lauad kenasti kaetud, inimesed istuvad väärikalt oma kohtadele, alustavad söömist. Lavale astub naine ja ümiseb, varsti hakkavad talle prožektorid näkku paistma, ta jätkab undamist. Ja äkki astuvad laudadele modellid, kõnnivad üle laudade, veiniklaaside vahelt läbi, tantsivad, tõmblevad, joovad veini. Ja nii ta jätkub. Vahepeal vahetuvad söögid, joogid. Preester võtab aeg-ajalt sõna, lauldakse, mängitakse instrumente. Ja öö jõuab kätte. Pidu.


Järgmine päev kõik jätkub. Kõrged kontsad, raske pagas ja kuus kilomeetrit. Glämm indeed.

Pseudolammas

Tegelikult on natuke öö juba. Ästi nati. Ja normaalsema mõtlemisega inimesed võiksid ausalt öeldes juba magada. Noh, kui pole päris mitu aega korralikult teinud sellist toimingut. But, oh well. Parem ajaks mingit mula. Kuna niikuinii on inimesed viimastel päevadel märganud, et mul on arenenud kõrgkvaliteetne mölapidamatus. Koos naerukrampidega. Ei saa ma ise ka aru, milles asi. Butterflies all having fun. (See on ju rõve tegelikult. See sõna võikärbes. Tõestab jällegi, kuivõrd ilusam on eesti keel teistest.) Ja kui palju ilusam on Eestimaa. Sest me käisime reedel Viljandimaal. Ja saime loodusemürgituse ning -sõltuvuse. Sest kas te olete kunagi tundnud, kuidas lammas teile sõrmede peale puhub? l) Või siis neljapäeval saime jällegi glämmimürgituse Wolandi balli temaatikaga karnevalilt. Sest kas te olete kuskilt vampiiritapjast välja astunud krimpsus näoga tüübiga elavat dialoogi arendanud? (See polnud muidugi absoluutselt mitte nii muhe, kui lammas.) Või siis jällegi reedel saime vahukommimürgituse Haraldi sulnis kummitustetoas. Sest kas te olete kunagi leidnud oma ripsmetest sädeleva littersõbra? (I guess, that beats all of them above.)

2.mai ja toomingas õitseb ... lumeõisi