Taevas on üleni vanaroosa

Näed vot seal päikesekollasel heinamaal. Pisikesed träpsud. Tsillalaa ja dialoog teoga, kes isukalt mu sõrme raspeldas. Hih. Selline on meie tegus sess. Kiirekiire. Sel päeval, 22. mail, sulpsasime Emajõkke ka. Kaks korda. Tõeliselt uuestisündinu tunne oli pärast. Ulalaa, kui muhe. Hiljem tegin üksinda kahele tüübile võrgus pähe. Buustime. Footbag on sjuuper. Ka keset Küüni tänavat paljajalu sellega turistidele headmeelt valmistades. Üldse nagu: Käi (palja)jalu! Ja peesita päevad otsa ja öösel tee tööd või nilli lihtsalt niisama. Kaks koolisööbimist on lihtsalt just täpselt nagu parim suvine laager. Mis siis kui hommikul sajavad mingisugused sisse ja tahavad hindamist alustada. Hih. Ja ööpäev läbi võib iga hetk minna õue peale ja olla kindel, et kohe tulevad igaltpoolt lahedad inimesed, kes tahavad Chalice'i 'Taevas ja perse' saatel footbag'i taguda.
Kiim:
"Nikuintensiiiiiiv.
Vabandage doktor, kas te saaksite mind korraks üle vaadata?
Heitke siis pikali.
Mai tea, mis mul on. Koguaeg on ühed siivutud mõtted peas. Mai saa enam nii tööd teha.
Ah, ärge nähke tonte. Rahulikult, rahulikult.
Ma ei saa ju olla rahulikult.
Rahulikult. Vaatame, mis on.
Ai, külm on.
Oi. Püha pleiboi!
Mis on?!
See on ju raskekujuline nikunälg.
Ai jumal küll.
Siin ei ole midagi muud: käivitame fallosmälu...
Mis vallasmälu? ...
Mu nimi on Kiim.
Kle Kiim, sa oled ikka väga nõme tüüp."

No mai tea, kuulake ise XD



Enihau, nii ta meil läheb. Ja mina olen rahul. Ülivõrdes. Et selles koolis oleme, et selliste inimestega kokku saime ja et nendega aasta aega vahetpidamata tsillata on saanud. Hih, mis ilma nendeta oleks, ei teagi.
Aga ot nüüd, mul on tegelikult praegu kiire. Lehvapakaa.

(Ajuke pole jälle magada saanud, nii et.. jah, teate isegi juba.)