Kolmikõed kirjaklambrid

Nüüd vast enam ei tule homme uus "talv" maha nagu nii kombeks on saanud. Sest see oleks juba värdjalikult ebanormaalne. Ja pealegi on nüüd kõikide kriteeriumide järgi lubatud maas istuda ning see ei tohi takistatud saada. Ning kohe algab ametlikult sess ja ka see ei tohi takistatud saada. Ilma poolt. Sest sessi ajal peab olema tsill ja hea olla vastukaaluks füüsiliselt ja ajaliselt võimatutele ülesannetele. (Tegelikult oleks variant ka enne midagi juba alustada, et pärast kergem oleks. Teoorias. Aga see poleks ikka päris, kui hindamiseelsel ööl paanikahoog ei saabuks.)
Nõnda tegimegi täna paberit. (Mõtleks, meil tuleb lausa päris tavapärane eksam. Nagu teoreetiline. Päris uskumatu, kas pole. Tekstiili ajalugu/kunstiajalugu. Hö :) Aga jah, paberit. Jube vinks-vonks. Teistele vist väga ei meeldinud, aga ma olen seda juba nii kaua teha tahtnud, aga pole kunagi piisavalt viitsimist omanud, et midagi ka ära teha. Nii jah ongi: mõnele ainult üks suits veel, mõnele ainult üks õlu ja mulle ainult üks paber veel, ainult üks. Tühjagi ta oli üks. Siis kui küüned olid juba poolenisti üles sulanud, asutasime end hoopis muru peale vegeteerima. Ja noh "korraks" poodi minema. Täitsa veider, Rimi oli täna kuidagi eriti kaupa täis. Nii me sis saabusime tagasi toidulaadungi ja kahe rulaga. Kaalusime veel osta päikeseprille, ratast, grillvardaid, kiivrit. (Salemi kiriku parklas on megamuhe bussike.) Aga jah. Mõned polnud veel eilsest väga konditsioonis ja seda sai footbag'iga ravitud. Muhe. Lihtsalt tsillime end korda, õhtuni. (Viva la suvi ja ufod!)


Aga kas te ei mõtle kunagi, et oleksite tahtnud oma elu hoopis teisiti elada? Ma ei mõtlegi umbes, et paar päeva tagasi kerida või mingit tegu teha/mitte teha. Vaid et te oleksite teistmoodi. Teine isiksus. Ühiskonnale teistmoodi reageerinud ja teistmoodi sellest sõltunud. Sest paratamatult teeme me endale omad reeglid, kuidas sobiks ja võiks. Ja siis käitume vastavalt. Kui te oleks mingit punktis teistmoodi otsustanud, käitumis- ja suhtlemisalaselt. Ja mismoodi te siis oleksite tänaseks olnud. Kas pole kunagi sellist tunnet, et raiskate oma elu?

(Vabandust, ma olen magamata.)